Looduslike pühapaikade kaitsja ja Hiite Maja sihtasutuse juhatuse liige Ahto Kaasik kritiseerib teravalt Viimsi Rauaallika “taastamist” ning viitab sellele kui näitele, kuidas loodusväärtusi rikutakse silmakirjalikult taastamise sildi all. Kaasik väljendas oma muret Postimehes avaldatud arvamusartiklis, kus ta tõi välja, kuidas Lubjamäe nõlval paiknevat allikat on viimastel aastatel mitmekordselt rüvetatud.
Viimsi Rauaallikas, tuntud ka kui Kaarliallikas, on olnud sajandeid tuntud terviseallikas. 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses asus allika lähedal Viimsi mõisa kümblusasutus, mis oli Eesti esimene omalaadne. Mõisat tunti isegi Carlsbadi nime all, viidates välismaisele eeskujule, ja allika tervisevett kasutati ravieesmärkidel. Allikas on kantud Ürglooduse raamatusse ning Eesti Looduse Infosüsteemi, olles väärtuslik osa Eesti loodus- ja kultuuripärandist. Tänapäeval asub Rauaallikas Haabneeme klindiastangu maastikukaitsealal, olles osa ka kaitstava looduse üksikobjekti Viimsi koopa kaitsevööndist.
Selline ajalooline ja loodusväärtusega koht peaks olema rangelt kaitstud ja hooldatud viisil, mis säilitab selle esialgse ilme ja tähenduse. Paraku on Kaasiku sõnul allikas hoopis mitmekordselt rüvetatud ning taastamisprojektide varjus on peidus vale ja silmapete.
Kaasiku sõnul saadeti hiljuti Hiite kuvavõistlusele fotod Viimsi Rauaallikast, mille pealkirjad viitasid allika taastamisele ja taassünnile. Kuid Kaasiku pilgu läbi vaadates on pildid hoopis kurvad ja paljastavad tõsiseid probleeme. Ta kirjeldab, kuidas tegelikult on looduspaik tsemendiga vooderdatud, sinna on veetud hakkepuitu ja allika ümbrusesse on rajatud teed ning paigaldatud tänavavalgustuse postid. Kaasiku hinnangul ei meenuta uus rajatis sugugi traditsioonilist Eesti allikat ja sel puudub varasem Rauaallika omane looduslik välimus.
Kaasik meenutab, et Rauaallikas rüüstati juba kaheksa aastat tagasi, kui terviseveeallikas suunati kanalisatsiooni Viimsi vallavalitsuse teadmisel ja heakskiidul. Pärast avalikkuse pahameeletormi lubas vald allika taastada, kuid ehitustööde tulemusena kaevati tee otse allika kohale. Kaasik rõhutab, et Rauaallika vesi, mis oli varem rauarikas ja tugevama vooluga, ei ole võrreldav praeguse veega, mida ta ei tihkaks isegi allikaks nimetada.
Fotodel kujutatakse allikaala, mis on tsemendisegu ja maakividega vooderdatud, mille põhjas paistab loiguke vett. Allika algupärane looduslik säng on asendatud kividega kaetud konstruktsiooniga, kust vesi vaid nõrgalt immitseb. Tee alla rajatud allikas voolab tõenäoliselt jätkuvalt maa all, kuid selle loomulik käik on katkestatud ja suunatud kunstlikuks veekoguks, mida Kaasik isegi allikaks ei tihkaks nimetada. Kaasiku hinnangul ei sarnane see enam traditsioonilise Eesti allikaga ning kogu “taastamine” on pigem loodusväärtuste hävitamine kui nende säilitamine.
Kaasik meenutab, et Rauaallikas rüüstati juba kaheksa aastat tagasi, kui terviseveeallikas juhiti torusse ja suunati kanalisatsiooni. Selle kõige toimus Viimsi vallavalitsuse teadmisel ja heakskiidul, mis tekitab küsimusi kohaliku omavalitsuse vastutuse ja teadlikkuse kohta oma loodusväärtuste säilitamisest. Pärast avalikkuse pahameelt lubas vald allika taastada. Siiski, Kaasiku kirjeldatud “taastamine” tähendas ehitusmasinate toomist mäenõlvale, kus hakati rajama teid ja elektriliine, mis läbisid allika algupärast asukohta.
Ehitustööde käigus sõtkusid masinad läbi mülkaks muudetud allikaala, mistõttu ei saanud allikas taastuda oma algsel kujul. Kaasik märgib, et selle asemel, et säilitada ja eksponeerida Rauaallikat loodusväärtusena, rajati ala otse üle allika ning formaalne veekogu loodi hoopis allikast kümmekond meetrit põhjakirde suunas. Kaasik rõhutab, et uue allika vesi pole võrreldav originaaliga – see on nõrgem, rauasisaldus on madalam ja veekogul puudub Rauaallika looduslik tugev vool.
“Kõigest nähtub, et “allika taastamine” oli vaid üks kulukas ja mõttetu silmapete,” kirjutab Kaasik, lisades, et Viimsi vallavalitsuse tööde käigus ei kaasatud hüdrogeolooge ega järgitud selgeid projekte. Kaasiku hinnangul on tegemist kuluka ja mõttetu ettevõtmisega. Ta rõhutab, et Rauaallika taastamine polnud tavaline kopatöö – see eeldab teadmisi ja ekspertiisi, eriti kui tegemist on ajaloolise terviseallikaga. Kaasiku sõnul pole teada, et taastamisprojekti oleks kaasatud hüdrogeolooge või muid spetsialiste, kes suudaksid säilitada allika loomuliku ja algupärase oleku. Lisaks ei ole avalikkusele esitatud projekte ega jooniseid, mille alusel töö tehti.
Eriti irooniliseks peab Kaasik fakti, et Rauaallikas maeti tee alla, et rajada Karulaugu terviserada. Kaasik kirjeldab, et rajatud teed on lausa 5–7 meetri laiused, mis pole kaugeltki tagasihoidlik terviserada, vaid pigem „tervisemagistraal“. Ta heidab ette, et terviseallikas ohverdati suuremahulisteks taristuprojektideks, mille eesmärk pole mitte loodusväärtuste säilitamine, vaid mugava ligipääsu tagamine, mis ei arvesta ajaloolise ja loodusliku pärandi tähtsusega.
Kuigi Ahto Kaasik on Rauaallika hävimise osas sügavalt nördinud, väljendab ta siiski lootust, et loodus suudab inimese tekitatud kahju mingil määral parandada. Kaasik usub, et tulevikus võivad järeltulijad taas näha Rauaallikat voolamas oma loomulikus ja ehtsas olekus. Ta kutsub üles kohalikke omavalitsusi ja kogukonda astuma samme, et säilitada ja kaitsta meie loodusväärtusi, mitte hävitada neid valelikult taastamise sildi all.
