Šveits on astunud uue sammu julgeolekupoliitikas, võttes vastu strateegia, mis tugevdab riigi kaitsevõimet Vene agressiooni ja Euroopas kasvava hübriidohu taustal. Föderaalnõukogu kiitis 18. septembril heaks Šveitsi 2026. aasta julgeolekupoliitika strateegia, milles nähakse ette 10 eesmärki ja 46 konkreetset meedet. Šveitsi hinnangul on rahvusvaheline julgeolekukeskkond muutunud ebastabiilsemaks ning Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu on seda oluliselt halvendanud.
Šveitsi puhul on areng eriti tähelepanuväärne, sest riik on püsinud alaliselt neutraalsena ning ei kuulu NATO-sse. Kuid Šveitsi käsitluses ei tähenda neutraalsus kaitsetust ega isolatsioonipoliitikat. Šveits määratleb oma staatuse relvastatud neutraliteedina, mis eeldab suutlikkust oma territooriumi ise kaitsta. Šveitsi välisministeerium rõhutab, et neutraalne riik peab suutma oma territooriumi kaitsta ja valmistuma ka koostööks teiste riikidega juhul, kui teda rünnatakse.
Uus strateegia seab kolm põhisuunda. Esiteks tuleb suurendada riigi, majanduse ja ühiskonna vastupanuvõimet, vähendades haavatavust ning kriitilisi sõltuvusi. Teiseks tuleb parandada elanike, asutuste ja kriitilise taristu kaitset. Kolmandaks tuleb tugevdada relvajõudude kaitsevõimet, et Šveits suudaks võimalikult iseseisvalt relvastatud rünnakule vastu seista ning oleks vajaduse korral valmis tegutsema koos partneritega. Meetmete rakendamine on juba alanud.
Venemaa on strateegias saanud senisest selgema koha. Šveitsi riikliku julgeolekupoliitika sekretariaadi SEPOS-i sõnul on olukord Euroopas pärast Venemaa Ukraina-vastast agressiooni märgatavalt halvenenud ning Venemaa kasutab Lääne riikide destabiliseerimiseks muu hulgas desinformatsiooni, küberrünnakuid, spionaaži ja sabotaaži. Bern peab tõsiseks ka võimalust, et Euroopa sõjaline konflikt võib avaldada Šveitsile mõju isegi juhul, kui tema territoorium ei ole otsese sõjategevuse sihtmärk.
Šveits ei pea lähiajal tõenäoliseks suurt ja otsest maavägede kallaletungi riigile, kuid see ei tähenda sõjalise ohu puudumist. Strateegia järgi võivad riiki ohustada näiteks droonid, ballistilised raketid ja muud kaugrelvad, mille laskeulatus, täpsus ja kiirus vähendavad hoiatusaega. Just sellistele ohtudele keskendutakse kaitsevõime arendamisel.
Praktilised ettevalmistused on juba nähtavad ka Šveitsi relvastusplaanides. Arendatakse keskmise ulatusega õhutõrjet, mille ülesanne on kaitsta riiki muu hulgas tiibrakettide, droonide ja lennukite eest, ning lühema ulatusega õhutõrjet kriitilise taristu, näiteks elektrijaamade, lennuväljade ja sõjalise logistika kaitseks. Alates 2028. aastast on kavas kasutusele võtta ka spetsiaalne süsteem väikeste droonide avastamiseks ja neutraliseerimiseks. Lisaks kavandab Šveits uut umbes 200-kilomeetrise ulatusega radarivõimekust ning satelliitpõhist seirevõimekust.
Ka droonide puhul püütakse vähendada välissõltuvust. Šveitsi armee on loonud eraldi droonide töörühma, mille eesmärk on arendada ja katsetada kodumaiseid mehitamata süsteeme ning tugevdada Šveitsi enda droonitööstust. Šveitsi ametlik hinnang on, et täielik tehnoloogiline sõltumatus ei ole realistlik, kuid kriitilisi sõltuvusi saab vähendada oma tootmis- ja arendusvõimekuse kasvatamisega.
Uus strateegia rõhutab ka koostööd Euroopa partneritega, sealhulgas juhtimise, luureandmete vahetamise, õhuruumi kaitse, küberkaitse ja logistika alal. Šveits peab endiselt suutma end kaitsta iseseisvalt, kuid strateegias tunnistatakse otse, et ülekaaluka vastase või kaugrelvade kasutamise korral võib see siiski osutuda ebapiisavaks. Selliseks olukorraks tuleb koostöövõime ette valmistada juba rahuajal.
