Serbias puhkes mullu terav debatt pärast seda, kui välisminister Marko Đurić külastas Ghanat. Ghana välisminister teatas ühisel pressikonverentsil, et riik soovib osa saada kuni 100 000 tööviisast, mida Serbia plaanib välismaalastele välja anda, ning räägiti võimalikust tööjõu liikuvuse memorandumist. Paljud serblased tõlgendasid seda kui kavatsust tuua riiki kümneid tuhandeid Ghana töötajaid. Avalikkuse pahameel oli nii tugev, et valitsus oli lõpuks sunnitud plaanidest selgelt distantseeruma.

Opositsioon ja rahvuslikult meelestatud hääled süüdistasid võime, et need ei tegele noorte serblaste riigis hoidmisega, vaid püüavad demograafilist kriisi lahendada sisserände abil. Kasutati ka väljendit „rahvastiku asendamine“. Serbia kannatab madala sündimuse, rahvastiku vananemise ja noorte massilise väljarände all – hinnanguliselt lahkub riigist aastas umbes 27 000 inimest, peamiselt Lääne-Euroopasse. Tööjõupuudus on terav ehituses, transpordis, põllumajanduses, tervishoius ja teeninduses. Juba varem on mitmed Serbia majandussektorid sattunud sõltuvusse India, Nepali, Bangladeshi, Türgi ja Egiptuse töötajatest.

Pärast avalikku kära teatas tööministeerium kindlal toonil, et Serbial ei ole Ghanaga sõlmitud ühtegi tööjõu liikuvuse lepingut ega memorandumit. Kodumaise tööturu kaitse olevat prioriteet. Välisminister Đurić nimetas väiteid 100 000 Ghana töötaja importimisest väärtõlgenduseks ja süüdistas osa meediast hirmude õhutamises. 100 000 on tema sõnul üldine aastane limiit kõigile välismaalastele, mitte Ghana-spetsiifiline kvoot. Ametnikud rõhutasid, et välismaalasi võetakse tööle alles pärast seda, kui kodumaised võimalused on ammendatud, ning praegu pole vaja kahepoolseid lepinguid ühegi riigiga.

Rahva reaktsioon näitas, et serblased ei ole valmis vaikselt pealt vaatama, kuidas nende riigi demograafilist ja kultuurilist tulevikku lahendatakse massilise sisserände kaudu. Selle asemel, et keskenduda noorte serblaste motiveerimisele kodumaale jääma – paremate palkade, elutingimuste ja perspektiividega –, nähti ohtu, et võimud eelistavad odavat välismaist tööjõudu. Ghana, mida Serbia meedia kirjeldas noore elanikkonna, kõrge töötuse ja majandusprobleemidega riigina, sai sümboliks laiemale murele: kas Serbia jääb serblaste maaks või muutub järjekordseks sisserändest sõltuvaks ühiskonnaks.

Valitsuse kiire eitus ja rõhuasetus kodumaisele tööturule oli otsene tulemus rahva pahameelest. See episood näitab, et isegi autoritaarsemates oludes võib avalik surve sundida võime loobuma plaanidest, mis ähvardavad rahvuslikku identiteeti ja demograafilist jätkusuutlikkust. Serbia näide kinnitab, et rahvas suudab endiselt öelda „ei“ massilisele asendusrändele, kui oht muutub liiga silmnähtavaks.