13. veebruaril möödub 114 aastat kolonelleitnant Harald Riipalu sünnist. Sel puhul peatugem ja meenutagem sõjameest, kelle elu ja teod kehastavad rahva kõige kompromissitumat otsust: seista oma maa ja rahva eest ka siis, kui ajalugu pakub vaid halbu valikuid. Harald Riipalu oli tegudemees – väejuht, kes kandis vastutust seal, kus otsustati Eesti saatus.
Harald Riipalu sündis 13. veebruaril 1912. aastal Peterburis. Esimese maailmasõja puhkedes naasis perekond Eestisse ning asus elama Tartumaale Saare valda Ruskaveresse, Küti tallu Kääpa jõe kaldale. Tema lapsepõlv oli talupoeglik ja eestimaine – koolitee algas külakoolis, jätkus Tormas ja kulmineerus Hugo Treffneri Gümnaasiumis Tartus. Noormees alustas õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas ning kuulus korporatsiooni Sakala, kuid tema tegelik kutsumus osutus millekski muuks.
Ajateenistus ja aspirantide kursused avasid tee ohvitserikutsele. Riipalu lõpetas sõjakooli ohvitserideklassi 1937. aastal ning alustas teenistust nooremleitnandina Narvas 1. jalaväerügemendis. 1940. aasta alguses määrati ta instruktoriks Kaitseliidu Tartu malevasse – ent teenistus katkes Nõukogude okupatsiooni ja Eesti riikluse vägivaldse hävitamisega. Nagu paljudele Eesti ohvitseridele, sai ka Riipalule osaks sundinkorporeerimine Punaarmeesse, kust ta Saksa–Nõukogude sõja alates esimesel võimalusel põgenes. See oli rahvusmeelne valik, mille eest oleks võinud maksta elu hinnaga.
1942. aastal astus Harald Riipalu 36. Eesti Politseipataljoni teenistusse. Sama aasta novembris paisati pataljon Stalingradi lahingute eelväljadele Surovikino raudteejaama piirkonnas. Seal, kus murdusid armeed ja hävisid terved diviisid, tõusis esile Riipalu kui väejuht. Kaptenina pataljoni juhtima asudes suutis ta põrgulikes tõrje- ja taandumislahingutes säilitada üksuse võitlusvõime ja tuua tagasi kodumaale enamiku meestest. See oli esimene selge märk juhi esiletõusust, kellele mehed järgneda tahtsid.
1943. ja 1944. aasta tõid kaasa lahingud Neveli all, Leningradi rindel ja lõpuks Eestis. Veebruaris 1944, kui Punaarmee murdis Eestisse Mehikoorma ja Meerapalu kaudu, pani Riipalu vastase pealetungi seisma ning läks seejärel otsustavale vasturünnakule. Sissetungija purustamine, Meerapalu ja Pedaspää vabastamine ning Peipsi läänekalda puhastamine olid hetked, mil Eesti pinnal võitlesid eestlased taas oma kodu eest relvaga käes. Riipalu tõusis majoriks ja sai kogu piirkonna üksuste juhiks – vastutades rindelõigu eest, mille hoidmisest sõltus kodumaa saatus.
Suvel 1944, Auvere ja Sinimägede lahingutes, jõudis see vastutus oma haripunkti. Riipalu juhitud 45. Eesti SS-rügement seisis vastu Punaarmee pealetungile, mille eesmärk oli murda rinne ja lõigata Saksa ning Eesti üksused ümber. Ta korraldas kaitse ümber, säästes mehi hävitavast suurtükitulest ja koondades varud otsustavateks vastulöökideks. 24.–25. juulil Auvere lahingus purustati terve nõukogude diviis. Hind oli ränk, kuid läbimurre jäi tulemata. Selle eest autasustati Harald Riipalut Raudristi Rüütliristiga – kolmanda eestlasena.
Sõja lõpp ei toonud vabadust. Pagulastee viis Riipalu Taani ja sealt Inglismaale. Seal ei kadunud ta vaikusse, vaid jätkas tööd Eesti asja nimel – seltsielus, ajakirjanduses, rahvuslikus mõttetöös. Tema mälestusteraamat „Kui võideldi kodupinna eest“ on oluline dokument 1944. aasta kaitselahingute käigust. „See maa, mille eest eestlastel tuli relvad haarata, on meie ja kuulub ainult meile,“ kirjutas Riipalu oma teoses.
Harald Riipalu suri 4. aprillil 1961. aastal Inglismaal. Ta oli vaid 49-aastane. Kuid rahvusliku mõõdupuu kohaselt ei ole määrav vanus, vaid teod. Riipalu oli mees, kes võttis vastutuse hetkel, mil mugavus ja ellujäämisinstinkt oleksid lubanud ka taanduda. Ta oli väejuht, kelle jaoks vabadus ei olnud loosung, vaid kohustus.
Täna, kui Teise Vabadussõja mehi meenutatakse sageli vaikselt või ebamugavusega, on meie kohus seista vankumatult. Ilma meesteta nagu Harald Riipalu ei oleks eesti rahval olnud ei lootust ega au. Vaba rahvas peab oma sangareid mäletama – mitte vabandades, vaid sirge seljaga. Riipalu elu tuletab meelde, et vabadus sünnib otsustest, mille hind on kõrge, kuid väärtus ajatu.
