Veebruaris 1944 valitses Eesti idapiiril kriitiline olukord, kus Nõukogude väed olid Narva rinnet läbi murdmas. Narva linnast põhja ja lõuna pool paiknesid Punaarmee sillapead, mida lahutasid üksteisest ja Soome lahest mõned kilomeetrid ning mis ähvardasid iga hetk Narvat kaitsvad Saksa üksused sisse piirata. Kriitiline hetk saabus 14. veebruaril, kui algas uus Nõukogude üllatusrünnak: kaitsjate selja taha tungida püüti korraga nii Peipsi läänekaldal kui Soome lahe lõunarannikul.
Eesti meeste mobilisatsioon oli alles alanud. Suuremad vabatahtlike üksused, mis 24. jaanuarist alates olid koondatud 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisi nimetuse alla, olid veel kodumaale jõudmas. Eesti Leegioni eliitüksus – pataljon Narva võitles elu ja surma peale Tšerkassõ piiramisrõngas. Punavägede laviini pidid seni tagasi hoidma üksikud tugipunktid, sealhulgas Mehikoormas, Meerapalus ja Võõpsus, kus paiknesid Saksa õhutõrjepatareid ning kus Eesti pioneeripataljonid pidasid vastu punavägede rünnakutele.
Pärast Piirissaare vallutamist Punaarmee poolt saabusid esimesed Eesti väeosad Venemaalt Tartusse, sealhulgas Eesti Diviisi 45. rügement. Peagi jõudsid eestlased Mehikoormasse, kus nad alustasid vasturünnakut. Kuigi olukord oli keeruline, ei andnud eesti väejuht Harald Riipalu alla ning ta otsustas asuda kommunistlike sissetungijate vastu rünnakule.
Järgnenud päevadel ja öödel toimusid intensiivsed lahingud. Eesti vabadusvõitlejad pidasid julgelt vastu Punaarmee ülekaalukale jõule ning suutsid tagasi tõrjuda mitmeid vaenlase rünnakuid, sealhulgas Meerapalus ja Pedaspääl. Üksuste ümberpaigutamine ja vasturünnakud tõid edu ning Eesti suutis säilitada kontrolli oluliste tugipunktide üle.
Otsustavaks osutus rünnak Meerapalu suunas, kus Eesti väed, toetatuna Saksa lennuväe rünnakutest, suutsid Punaarmee jõududele otsustava löögi anda. Pärast mitmepäevast võitlust vallutati Meerapalu tagasi ning Eesti vabadusvõitlejad suutsid 24. veebruaril 1944 lüüa sissetungijad välja ka Piirissaarelt.
Eesti vabadusvõitlejad lõid Meerapalu lahinguga samal päeval tagasi teisegi Nõukogude sissetungikatse. See dramaatiline episood toimus 14. veebruaril, kui venelased proovisid murda Narva rinnet ka merelt, saates Narva-Jõesuust lääne pool Merikülas maale dessandi.
See dessant oli osa Nõukogude Liidu sihipärasest plaanist hävitada eestlaste vastupanu ja saavutada kontroll oluliste alade üle. 600 meest ja 9 naist sideoperaatorit maabusid, järgides käsku hävitada kõik, mis nende teele satub. Rannikule jõudes leidsid Nõukogude sõdurid end silmitsi leitnant Alfred Kohlhase rannakaitseüksusega, mida toetas saksa suurtükiväepatarei. Rannakaitseüksuse lõid venelased laiali, suurtükiväelased osutasid aga vaprat vastupanu.
Üks dessandis osalenuid, Vladimir Kuznetsov tunnistas, et nende ülesandeks oli kõik tsiviilelanikud hävitada, sest piirkonnas ei olnud vene elanikkonda. Julmad kuriteod algasid, kui dessandi üksused said selleks vastavad juhised oma ülemuselt. Dessandi läbiviijate eesmärk oli järgida Moskva poolt antud käsku, mis käsitles eestlasi vaenuliku rahvana ning nõudis vastuhakkajate totaalset hävitamist ja purustamist.
Punaväelastele ette sattunud tsiviilelanikud langesid jõhkrate mõrvade ja piinamiste ohvriks, ilma et oleks tehtud vahet naistel, lastel või vanematel inimestel. Näiteks leiti ühest talust tapetud alasti noor naine, kelle kallal oli tarvitatud toorest vägivalda. Üks mõrvakäsu ohvreid oli endine kohalik kommunistide toetaja Meeta Süvalepp koos oma kaheaastase lapsega, kelle kehad leiti kodus mõrvatuna.
Lahingud Merikülas kestsid terve päeva ja jätkusid hommikuni, kuid eestlaste vaprus ja otsustavus olid ülekaalukad. Dessant hävitati ja üheksa haavatud punaarmeelast vangistati. Lahingute käigus hävitati Nõukogude sõjatehnika ning vangide hulgas oli ka kaks vene ohvitseri, kes andsid olulist informatsiooni sissetungijate plaanide ja käskude kohta.
Selle verise päeva jooksul toime pandud julmused olid karm meeldetuletus Nõukogude režiimi brutaalsusest ja ohtudest, mis ähvardasid Eesti rahvast. Tsiviilelanike tapmine ja julmad mõrvad näitasid Nõukogude võimu valmisolekut kasutada kõiki vahendeid oma eesmärkide saavutamiseks.
Meriküla lahing ja sellele järgnenud sündmused olid olulised mitmel tasandil. Need tõid esile eestlaste visaduse ja võitlusvaimu ning tugevdasid nende resolutsiooni oma vabadust kaitsta. Samuti paljastasid need Nõukogude Liidu tegelikud kavatsused ja julmuse ning sundisid rahvast valvsusele ja vastupanule.
See traagiline episood Eesti ajaloos kujunes oluliseks osaks võitluses iseseisvuse ja vabaduse eest ning jättis sügava jälje rahva mällu. Eestlased näitasid üles vaprust ja otsustavust ning seadsid selgelt oma tahte Nõukogude okupatsiooni vastu.
Nõnda kujunesid need lahingud määravateks Eesti ajaloos, kuna need näitasid eestlaste pühendumust oma maa ja vabaduse kaitsel ning panid aluse järgnevatele sündmustele, sealhulgas Eesti iseseisvuse taastamisele 1991. aastal. Eesti vabadusvõitlejad näitasid oma vaprust ja otsustavust ning jätsid ajalukku mälestuse võitlusest oma rahva ja riigi vabaduse eest.
