Kui tänapäeva jahedate sügistuulte eest saab peituda sooja kodu seinte vahele, tasub mõelda ajale, mil meie esivanemad elasid läbi tõeliselt karmi kliima – jääaja. Tol ajal kattis suurt osa Euroopast jää ja lumi, kuid hoolimata külmast ja näiliselt eluks sobimatutest tingimustest suutsid inimesed nendele väljakutsetele vastu seista. Uued teadusuuringud viitavad, et jääaja inimesed asustasid palju laiemaid alasid, kui seni arvati, ja nende võime kohaneda karmide oludega oli märkimisväärne.

Teadlaste uurimisgrupp Bournemouthi Ülikoolist uuris erinevate imetajate, sealhulgas inimeste, geenimaterjali, et heita valgust sellele, kus ja kuidas nad jääaja tingimustes ellu jäid. Teadusajakirjas Diversity avaldatud uuring muudab meie arusaama oma esivanemate ellujäämisoskustest ja võimest kohaneda.

Analüüsides 23 erineva imetajaliigi geene, avastasid teadlased, et jääajal ei piirdunud elu ainult soojade Lõuna-Euroopa piirkondadega. Selle asemel näitas geenide mitmekesisus, et teatud loomad – ja ka inimesed – suutsid elada isegi Kesk-Euroopa karmil maastikul.

Kuni selle uurimuseni peeti tõenäoliseks, et jääaja inimesed, nagu ka paljud loomaliigid, olid sunnitud taganema Lõuna-Euroopa varjupaikadesse, kus kliima oli veidi leebem. Sellised refuugiumid olid arvatavasti elupaigaks rebastele ja metskitsedele, kes pärast jääaja lõppu jälle põhja poole rändasid. Nüüd selgub, et mõned liigid, sealhulgas hunt, karu ja inimene, ei pidanudki jääaja tingimustes lõunasse taganema. Nad suutsid kohaneda põhjapoolsete alade keerulise kliimaga, näidates üles erakordset vastupidavust ja leidlikkust.

Ellujäämine jääaja karmides tingimustes nõudis nutikust ja oskust keskkonda enda kasuks muuta. Inimese evolutsiooniline päritolu on seotud Aafrika sooja kliimaga, mistõttu on eriti tähelepanuväärne, et ta suutis edukalt kohaneda jää ja lume all oleva maastikuga. Teadlased arvavad, et selleks oli oluline osa mitmel leiutisel, mis aitasid inimesel külma trotsida.

Riietus oli ilmselt üks olulisemaid ellujäämise tagatisi. Soojad rõivad pakkusid kaitset jäise tuule ja lumetormide eest ning andsid võimaluse püsida soojas ka madalatel temperatuuridel. Teine oluline abivahend oli tuli. Tuletegemine andis inimestele mitte ainult soojust, vaid ka võimaluse toitu töödelda, valgust pimeduses ning turvatunnet ohtliku looduse keskel.

Samuti õppisid inimesed ehitama tõhusamaid varjualuseid, mis kaitsesid külma ja karmi ilma eest. Need eluasemed ei olnud lihtsalt peavarjud – need olid ka esivanemate leidlikkuse ja loovuse sümbolid. Võimalik, et just nende leiutiste ja aruka kohandumise abil suutsid inimesed ellu jääda isegi Kesk-Euroopa külmades tingimustes, kus teised liigid vaevu toime tulid.

Lisaks tehnoloogilistele edusammudele oli oluline ka inimese toitumise paindlikkus. Jääajal oli toiduvalik piiratud, kuid meie esivanemad õppisid kasutama kõike, mida loodus pakkus. Nad olid osavad kütid ja kasutasid toiduks loomi, kes olid kohanenud sama karmide tingimustega. Võib-olla aitas neid ka sotsiaalne koostöö – jagatud ressursid ja ühine ellujäämise strateegia võisid olla võtmetegurid nende edukuses.

Uuring viitab, et jääaja inimesed sarnanesid teatud mõttes selliste loomadega nagu hundid ja karud. Need liigid suutsid asustada suuri alasid ja kohaneda väga erinevate elutingimustega. Inimene oli üks neist vastupidavatest liikidest, kes ei taganenud isegi jääkatte maksimumi ajal. Selle asemel jäi ta kindlalt paigale, kohanes oludega ja leidis viise ellu jäämiseks.

See tuletab meelde, kui sitked ja leidlikud olid meie eelkäijad, kes trotsisid karmi kliimat, et rajada teed meie tänasele elule.