Järeleandmisteni ei jõuta, sest nii Ukraina kui ka Venemaa vaatavad seda sõda strateegiliselt ja pikaajalise perspektiiviga. Just strateegia puudumine USA poolel on suurim probleem. Selle asemel, et meediat haaraks paanika võimalike rahuläbirääkimiste üle, peaksid meie ajakirjanikud nõudma valitsuselt poliitilist vastutust oma kaitsevõime nõrgestamise eest, kirjutab sotsiaalmeedias Raivis Zeltīts, läti rahvuslane, liikumise Tõusev Päike (Austošā Saule) juht ja endine Rahvusliku Liidu (Nacionālā apvienība) peasekretär.

Donald Trump üritab saavutada kiiret rahu sõjas, kus seni pole peetud ühtegi rahuläbirääkimist. Ta teeb seda, sest lubas valimisdebattides, et toob rahu väga kiiresti. Ja ta on haruldane poliitik, kes üritab pärast valimisi näidata, et täidab oma lubadusi. Samas püüab Trump kasutada USA juhtpositsiooni rahuprotsessis selleks, et tagada Ameerika Ühendriikidele ligipääs Ukraina loodusvaradele. Volodõmõr Zelenskõi ei anna järele – ta nõuab tõelisi julgeolekugarantiisid ja rõhutab, et Ukraina ei ole tasuta kinnisvara. See on viinud Trumpi poolt ränkade solvanguteni, mis on loomulikult täis valeväiteid, pooltõdesid ja liialdusi. Zelenskõi ei ole diktaator ning valimiste korraldamine sõja ajal ei ole võimalik. Diktaator on Vladimir Putin ning Venemaal pole aastakümneid olnud tõelisi valimisi. Trumpi süüdistused Zelenskõi vastu on ebameeldivad ka meile, sest neis kajavad vastu Venemaa propagandateesid, mis on jõudnud Valgesse Majja.

Mida teha? Kas me peaksime olema “trumpistid”? Või “zelenkistid”? Või hoopis “bidenistid”? Ei, me peame olema rahvuslased! Ja rahvuslus ei ole üldine teooria, mis sobib kõikidele riikidele ühtemoodi. Rahvuslus on lakkamatu võitlus oma rahva huvide eest ning rahvuslane hindab kõike läbi oma rahva huvide prisma. Ainult nii saame mõõta sõnade, otsuste ja tegude kvaliteeti, mitte klammerduda ühegi USA poliitilise leeri külge – me ei ole Ameerika Ühendriikide kodanikud. Kui USA Trumpi juhtimisel hakkab kohtlema agressorina Ukrainat, mitte Venemaad, lihtsalt seetõttu, et Ukraina ei ole nõus kiire rahuleppega, siis peame ka meie vastavalt reageerima. Et Trumpi võit on andnud võimaluse rahvusluse taassünniks ka mujal Läänes – mis iseenesest on positiivne – ei tähenda, et peaksime temaga samas rongis kaasa sõitma, sõltumata olukorrast. Meil on üks ja ainus siht – oma riigi iseseisvus.

Mis üldse toimub?

Kui vaadata viimaste nädalate vastuolulisi avaldusi, kus Trump kord süüdistab Putinit, kord Zelenskõid rahu takistamises – rääkimata USA ametnike omavahelistest vastuolulistest väljaütlemistest –, on selgelt näha kaose, hirmutamise ja panuste tõstmise taktika, et suruda üks pooltest järeleandmistele. Kuid seda ei juhtu, sest nii Ukraina kui ka Venemaa vaatavad seda sõda strateegiliselt ja pikaajalise perspektiiviga. Just strateegia puudumine USA poolel on suurim probleem.

Üks on kindel – USA üritab survestada Euroopat, et see võtaks Ukrainas suurema rolli. Nagu märkis endine Briti peaminister Boris Johnson (kellel on Lääne-Euroopas ilmselt kõige jõulisem Putini-vastane hoiak), püüab Trump Euroopat šokeerida, et see lõpuks tegutseks. Alles hiljuti (!) vabastas Euroopa osa külmutatud Vene oligarhide varadest ja suunas need Ukraina toetuseks – kuid see on vaid murdosa vajalikust. 2022–2024 suunasid EL-i riigid Ukraina toetuseks umbes 0,25% EL-i kogutoodangust. See on keskmine näitaja, kus kõige suuremad panustajad on väikeriigid. Veerand protsenti (!) sõjas, kus EL-i juhid on väsimatult lubanud Ukrainale tingimusteta toetust ja väljendanud oma „sügavat muret”. Sõjas, kus Ukraina on olnud Euroopa “kuulikindel vest”, peatades Venemaa armee enne “vana” Euroopa väravaid. Sõjas, kus Ukraina on andnud Euroopale aega relvastuda ja valmistuda halvimaks. Ja just seda Euroopa pole teinud (välja arvatud Vene piiririigid).

Ameerika Ühendriikide kodanikel on kindlasti selle olukorra kohta palju küsimusi ja Trump peab neile vastama.

Mäletan oma sõnavõttu aasta tagasi Ukraina toetuseks peetud kogunemisel. Juba siis küsisin: kas aasta pärast on see teema veel aktuaalne? Või on olukord veelgi halvem? Ja siin me oleme. Kui Trump on nagu “elevant portselanipoes”, siis allpool on kirjeldus sellest portselanipoest…

Tegelikult ei peaks me täna siin olema – see sõda oleks pidanud ammu lõppema. Ja mitte sellega, et Ukraina alistub kolme päevaga – ukrainlased on juba tõestanud, et suudavad võidelda ka ülekaaluka vaenlase vastu kõige raskemates tingimustes. See sõda oleks pidanud lõppema, sest Venemaa majandus on kordades väiksem kui läänemaailmal. See on mitu korda väiksem kui USA majandus. Venemaa majandus on eraldi võttes väiksem kui Saksamaa, Prantsusmaa või Suurbritannia oma. See sõda oleks pidanud lõppema, sest Lääs lubas Ukrainale tingimusteta toetust “nii kaua, kui vaja”! (…) Sõda kestab edasi ja võib-olla peaksime täna olema hoopis lääneriikide saatkondade ees, nõudes neilt lubatud toetust! (…) Ukraina pole kaotanud – teda on reedetud! Sanktsioonide all olev majanduslik kääbus terroriseerib riiki, millele terve Lääs lubas toetust – ja kas see on tingitud kalkulatsioonist, argusest või rumalusest, ei muuda fakti, et Ukraina rindel napib kriitiliselt laskemoona, Ukraina vennashauad täituvad uute ridadega ja Ukraina lastelt on röövitud normaalne lapsepõlv.

Venemaa sõda Lääne tsivilisatsiooni vastu läbi Ukraina on kestnud juba üksteist aastat. Meie jaoks peaks kehtima üks moto – mitte paanikasse sattuda, vaid valmistuda.

Miks on meil endiselt vaid 10 000 kaitseliitlast? Miks võtame ikka tõsiselt poliitikuid ja eksperte, kes 30 aastat:

1. irvitasid hoiatuste üle Venemaa ohu suhtes, sildistades neid kui “hirmutamist krigisevate tankidega”;
2. andsid Abrene piirkonna ära “eesli kõrvade” vastu;
3. olid vastu kohustuslikule ajateenistusele;
4. tugevdasid majanduslikke, kultuurilisi ja migratsioonisidemeid Venemaaga;
5. kaitsesid viimse hetkeni “okupatsioonisambaid”, et mitte solvata 9. mai surmakultuse kummardajaid?

Jah, alates 2022. aastast on toimunud olulised muutused, kuid suur osa tänastest probleemidest oleks olemata, kui me oleksime aega õigesti kasutanud. Selle asemel oleme lihtsalt rõõmustanud, et seni on halvim meist mööda läinud.

Seega – selle asemel, et meediat haaraks paanika võimalike rahuläbirääkimiste üle, ükskõik kui kaootilised ja vastuolulised need ka ei oleks, peaksid meie ajakirjanikud nõudma valitsuselt poliitilist vastutust!

Miks on meie valitsus lubanud kõigil neil aastatel varustada Venemaa sõjatööstust mangaanimaagiga, säilitada venekeelse keskkonna, võimaldada Vene kodanikel töötada riigiasutustes? Millal viimaks otsustame ära, kas Venemaa on vaenlane või hoopis tulevane liitlane?

Meil pole vaja sõnu – meil on vaja tegusid!

Valitsejad – lõpetage silmakirjalikkus ja tõestage, et meie riigi julgeolek on teile päriselt oluline!