Pimedus valitseb, uduloor katab maastiku ja vaikus täidab õhu. Hingedepäeva aeg on käes. Algselt ei olnud hingedepäev kindel kuupäev kalendris, vaid aeg, mil piir elavate ja surnute maailma vahel muutub õhukeseks. Hingedepäev ei ole üldrahvalik püha, vaid see on ajavahemik udustel ja sombustel päevadel, mil pered saavad oma esivanemate hingi vastu võtta ja hingedel on kerge meie maailma tulla. See salapärane ja hingestatud periood kestab poolteist kuud. Just siis, kui ilmad on sombused ja vaiksed, saab kokku meie rahvas siit- ja sealtpoolt Toonela jõge.

Hingedepäeva saabudes võetakse aeg maha ning tänapäeva eestlased süütavad kalmudel mälestusküünlad, et austada oma esivanemate hingi. Küünlad pannakse ka aknale või lauale, valgustades teed hingedele nende tagasitulekuks. Rahvakalendris viidati hingedepäevale eelkõige lihtsalt kui päevale, mil hingedele toitu viidi. Kuigi kirikukalender püüdis seda tähtsat aega kinnistada kalendrisse, jäi püsima pikem hingedeaeg, kuid kõige sagedamini tähistatakse hingedepäeva 2. novembril.

See päev oli suguvõsa kokkutulekute aeg, kus osalesid nii noored kui vanad. Lepingute ja sidemete säilitamine esivanematega oli väga oluline, et säilitada tasakaalu elavate ja surnute maailma vahel. Hingedepäeval oli tavapärane vältida müra, nalja, naeru, kärarikkaid töid nagu puude lõhkumine ning villa ja lõngaga seotud töid. Selle asemel austati hingi ja keskenduti nende vastuvõtmisele.

Järgnevates artiklites süüvime hingedeaja tähendusse ja sidemesse meie lahkunud esivanematega:

• Algab poolteist kuud kestev hingedeaeg
• Hingedepäeva eel. Mida tähendavad meile esivanemad?
• Hingedepäeval kutsutakse esivanemad lauda
• Mardipäeva müstilised tavad elavad tänapäeval edasi
• Santimise võlu: kadripäev eesti kultuuris
• Sügav side esiemadega aitas noorel filmitegijal mõista iseennast