Täna õhtul asuvad rõõmsad ja värvikalt kostümeeritud haned, tuntud ka kui kadrisandid, taas tänavatele ja teedele. Enne, kui astume välja uksest, võiksime aga sukelduda kadripäeva ja selle tavadega seotud sügavamatesse tähendustesse. See muistne traditsioon ühendab sügavat pühadust, rõõmu ja kogukonda, tuues õnne nii perele kui karjale.
25. novembril tähistame Eestis lamba- ehk kadripäeva. Sellel päeval rõhutatakse perioodi vahetumist hingedeaegselt ajalt järgmisse perioodi. Ehkki nimi “kadripäev” on tuntud kogu Eestis, on mõned piirkonnad kasutanud traditsioonilisemat nime “haneõhtu”. Kadripäev on põnev ja värvikas püha, mille ajal kantakse edasi Eesti rahvakultuuri ja traditsioone. Kuigi tänapäeval on see püha jäänud veidi varju Ameerika Ühendriikidest pärit halloweeni ees, on kadripäeval endiselt oma eriline võlu ja tähendus.
Kadripäeva algus ulatub muinasusundisse, kus hanede rännet seostati esivanemate hingedega. Hiljem sulandusid sellesse ka lammaste austamise ja kristliku pühaku Katariina austamise traditsioonid. Kadrisandid olid peamiselt naised või mehed, kes riietusid naiste kostüümidesse.
Kadrisandid või haned rändavad tavaliselt ringi 24. novembri õhtul, ehkki traditsioon võib varieeruda piirkonniti. Mõnedes kohtades on käidud ka 25. novembril, ja mõnikord on sanditajaid nähtud nädal enne või pärast kadripäeva. Kadripäeva ümber olevad ilmamärgid ennustavad talve ilmasid, ja lambapäeval tähistatakse tali saabumist, mil karu läheb talveunne.
Kadripäev on seotud esivanemate hingedega, kes naasevad, et tuua õnne ja õnnistusi peredele. Kadrisandid on seega ka teispoolsuse vahendajateks. Kuigi traditsiooniliselt on kadrisandid valgetes kostüümides, on neid varem maskeeritud ka loomadeks ja muudeks tegelasteks. Neil on kombeks külastada majapidamisi, kus lauldakse, tantsitakse, mängitakse ja soovitakse head tervist pererahvale ning karjale. Lisaks õnnistustele on osa traditsioonist ka annid, sealhulgas toidu ja joogi jagamine kadrisantidele.
Kadri- ja mardipäeva rituaalid on sarnased, mõlemal päeval käivad sandid kodudest kodudesse ande kogumas. Kadripäeva jooksmine toimub kadripäeva eelõhtul, kadrilaupäeval, ja see sarnaneb mardipäeva kombestikule nii kostüümide kui ka kärarikkuse poolest. Kuigi 19. sajandil koguti peamiselt käsitöötarbeid, muutus hiljem populaarsemaks toiduainete, maiustuste ja raha perelt lunimine. Vastutasuks pererahva heldusele õnnistavad kadrid kodud vee- või viljaterade pritsimise ja laiali loopimise, laulude, tantsude ja soovidega.
Kadripäeva traditsioonilised toidud on mitmekesised ja hõlmavad erinevaid roogasid nagu tangupuder, tangupuder lambalihaga, peedi-odratangusalat kitsejuustuga, suitsumaitseline läätse-tangupada, kaerakile ehk kiisel, soolaga keedetud herned ja oad, kama ning kodune leiva-kamakreem.
Tänapäeval leidub endiselt palju eesti peresid, kes hoiavad traditsiooni elus, käies naabrite ja sugulaste juures santimas. Lasteaiad ja koolid mängivad olulist rolli, edastades kadripäeva ja mardipäeva kombeid järgmistele põlvkondadele ning hoides elus seda osa meie rahvuslikust pärandist.
