Kui kevadpäike murrab end läbi pilvede ja äratab maa uuele elule, saabub aeg, mil meie esivanemad kummardasid Maaema – eluandjat, hoidjat, loodu sügavaimat allikat. Neljapäev, maahingause päev, on see püha hetk aastaringis, mil kogu elav ja elutu peatub. See on sümboolne verstapost, mil loodus kutsub meid üles vaikusele, tänumeelsusele ja kooskõlale.

Kristlusega segunenud rahvatraditsioonis on maahingaus tuntud ka suure ristipäeva nime all. Vadjalased kutsusid seda maaentšäüzspäiväks, mis tähendab maapuhkust – maahingust. Selles on peidus iidne teadmine, et maa, nagu iga elusolend, vajab puhkust, et kanda elu edasi. Sellel päeval sünnib Maaema uuesti – kevadega koos saab elu uue alguse, ja kõik, mis kasvab, liigub või hingab, on seotud selle püha rütmiga.

Muistses maailmas ei olnud maa kinnisvara ega majanduslik ressurss. Maa oli elav – kõikide asjade ema. Maahingause päev oli pühendatud tema rahule. Usuti, et sellel päeval ei tohi künda, kaevata, külvata ega istutada. Ei tohi mütata, ei tohi rohtu niita, ei tohi isegi murul magada – sest maa magab. Isegi loodus ise hoiab hinge kinni: linnud ei ehita pesa, rohi ei kasva, putukad ei sumise. Maahingaus on nagu looduse püha paus – maailmaruumi südametukse hetkeks vaikib, et alustada uuesti.

Vanad eestlased uskusid, et kes selle püha vastu eksib, sel jääb põld viljata, leib hapuks, loom tõbedesse. Ükski rituaal polnud tühine ega meelelahutuslik – kõik oli kooskõlas sügava tunnetusega looduse elurütmidest. Maahingausel isegi leib ei läinud hapuks ja taar ei kibestunud – nii vägev oli selle päeva energia.

Ehk ongi just maahingaus see hetk, mil tuleks korraks peatuda. Mitte ainult looduse, vaid ka enda pärast. Lülitada välja tööriistad, jätta hommikune kiirus ja õhtune askeldus. Minna metsa, põllule, mere äärde – kuulama, kuidas Maa hingab. Ja kui kuulad tähelepanelikult, võid kuulda ka oma esivanemate häält tuules, mis sosistab: „Maa on püha. Hoia teda.“