Viimase aastatuhande jooksul on iga sajand toonud mõne Venemaa sissetungi Eesti pinnale. Erandiks on vaid 19. sajand, kui kogu Eesti oli Vene Keisririigi koosseisus, ent sellestki ajast mäletame Vene sõjaväe tegevust eestlaste talurahvarahutuste verisel mahasurumisel. Üks laastavamaid sissetunge oli aastail 1700–1721 kestnud Põhjasõda, mil Vene rüüsteretked ja kaasnev katkuepideemia hävitasid Eesti maapiirkondi ja terveid linnu nii rängalt, et külade kaupa jäid suured alad täiesti inimtühjaks. Ent Põhjasõja algus oli Eestit toona kaitsnud Rootsi vägedele edukas ja tsaar Peeter I sai rängalt lüüa 30. novembril 1700 toimunud Narva lahingus – ühes paljudest samanimelistest läbi ajaloo, kuid mida kuulsuselt varjutavad vaid 1944. aasta kaitselahingud sellesama paljukannatanud linna ümbruses.
Pikk Rootsi aeg ei olnud eestlaste vaatepunktist üheselt õnnelik ega ka vaenulik. Tasub meenutada, et just Rootsi võimu algus tõi Eestisse protestantlikud puritaanid, kes asusid jõuliselt võitlema eestlaste ürgsete tõekspidamiste ja põlisusu vastu. Algasid nõiaprotsessid, põletati värvikirevaid rahvariideid ja keelati pärimuslik muusika – muuhulgas hävitati eestlastele südamelähedased torupillid. Kuid Karl XI valitsusaeg (1660–1697) edendas teadlikult talurahva elu, luues põhja 19. sajandil lahvatanud kultuurilise eneseteadvuse tõusule. Toonast reduktsiooni ehk mõisate riigistamist võib oma mõjult võrrelda pärisorjuse kaotamisega, ning talurahvakoolide rajamise tähtsust eesti kultuurile on raske üle hinnata. Samuti edenes sel ajal eestikeelne kirjasõna. Aastad 1695–1697 seevastu tõid eestlastele tohutuid kannatusi ühe Eesti ajaloo kõige katastroofilisema näljahäda kujul. Võib siiski öelda, et Põhjasõja alguseks olid eestlased Rootsi kuningavõimu omaks võtnud.
Kuni 20 000 eestlast võitles Põhjasõjas Rootsi vägede koosseisus oma maad kaitstes Vene sissetungi vastu. Värbamine Rootsi vägedesse oli vahel sunniviisiline, vahel aga mindi täiesti vabatahtlikult. Eestlastest loodi maakaitseväge ja maamiilitsat, mille ülesandeks oli kaitsta oma külasid ja kihelkondi Vene röövsalkade eest. Põhjasõda jättis järgnevateks sajanditeks sügava mälestuse eestlaste ajaloomällu. Rahvapärimustes avalduv selge rootsimeelsus ei jäta kahtlust, kummale poole eestlased hoidsid. Ajaloopärimuse peategelaseks on kuningas Karl XII, kes sööb talupoegadega ühes lauas, istutab tammesid, kaotab aeg-ajalt hobuseraua või koguni saapa, ning keda hädaohu korral venelaste eest ahju peidetakse. Võrdluses järgneva Vene ajaga meenutasid eestlased heldimusega “vana head Rootsi aega”.
Teade, et venelased on üle piiri tulnud, jõudis Narva 19. septembril 1700. Paari päeva pärast olid esimesed venelaste väesalgad juba Narva all. Kreenholmi juures ületasid venelased Narva jõe ja moodustasid läänekaldal tugeva platsdarmi. Komandant Henning Rudolf Horni käsul põletati maha eeslinnad mõlemal jõekaldal. Linna ümber sulgus piiramisrõngas. Venelased toimetasid Narva piiramiseks kohale üle 140 suurtüki ja 25 müüserit. Vene vägede suurus oli umbes 37 000 meest, kelle vastas seisis esialgu vaid 1800-meheline Narva garnison. Komandant püüdis kaitsjate arvu suurendada, kogudes linna võimalikult palju relvakandmisvõimelisi talupoegi. Linnaelanikud, eelkõige käsitöösellid osalesid samuti linna kaitsel. Esialgu toidupuudus linna ei ähvardanud, kuid palju tõsisem probleem oli joogiveega – Narvas puudusid kaevud ja vett tuli tuua jõest, mis oli aga vaenlase tule all eluohtlik.
4. oktoobril jõudis Narva alla tsaar Peeter I, kes asus piiramistöid juhtima. Ümber linna rajati piiramisliinid, millega Narva täielikult isoleeriti. Linnale tehti ettepanek alistuda, mille narvalased tagasi lükkasid. Seejärel alustasid venelased Narva pommitamist. Tsaar nõudis linna kiiret vallutamist. Ööl vastu 18. novembrit korraldasid venelased kolm tormijooksu Jaanilinnale, mis kõik ebaõnnestusid. Karistuseks käskis Peeter iga kümnenda rünnakul osalenu üles puua. Liisuga mõisteti võlla üle 70 mehe. Tsaari tegid närviliseks teated, et Eestis oli maabunud kuningas Karl XII koos oma väega.
Karl XII abiväed olid paraku Vene jõududest kordades väiksemad. Mitmed Rootsi kuninga nõuandjad pidasid retke Narva alla läbi sügisvihmade porimülgasteks muutnud teid mööda liiga hiliseks. Sügisesed tormid ei lasknud ka Rootsist või Soomest lisavägesid tuua. Hobuste toitmisega oli raskusi. Siiski langetas kuningas otsuse liikuda maabumiskohast Pärnust läbi Tallinna ja Rakvere Narva alla. Rakverest asus Karl XII 23. novembri koidikul teele Narva suunas vaid 11 000 mehega, kelle hulgas oli ka palju soomlastest sõdureid. Selleks ajaks olid Vene väesalgad Virumaa idaosa põhjalikult laastanud. Külad olid maha põletatud, talupojad tapetud jõhkral ja julmal viisil, nooremad naised vägistamiseks kaasa veetud.
Esimene kokkupõrge Karl XII väe ja venelaste vahel toimus 27. novembril Jõhvi lähedal Pühajõe kaldal, kus põrgati kokku rüüsteretkel oleva Boriss Šeremetjevi 800-mehelise ratsaväega. Rootsi väed asusid kohe lahingusse ning avasid ka tule 10 kahurist, mille tulemusena Vene väed põgenesid ja jätsid maha kaitsepositsioonid teel. Legendi järgi otsustas Pühajõe lahingu tulemuse eestlasest talupoeg Ronga Tehvan (rootsi allikates Stephan Raabe), kes näitas rootslastele kätte tee venelaste selja taha.
Kuuldes Pühajõe lahingust ja Šeremetjevi taganemisest Sillamäeni, hakkas Peeter I-sel kiire. Ta määras Vene vägesid juhtima Madalmaadelt pärit hertsog Charles Eugène de Croÿ, teatades talle, et peab kiiresti Moskvasse sõitma, kiirustamaks abivägede saabumist ja võtmaks isiklikult vastu suurt Türgi saatkonda. (Tegelikult jõudis türklaste saadik Mustafa Moskvasse alles neli aastat hiljem.) Seejärel lahkus Peeter ülepeakaela koos oma lähikondlaste Aleksandr Menšikovi ja marssal Goloviniga lahinguväljalt Novgorodi. Vägesid juhtima jäetud de Croÿ ei osanud vene keelt ega tundnud endale alluvaid Vene ohvitsere.
Ööl vastu 30. novembrit jõudis Karl XII vägi Narvast kümne kilomeetri kaugusele Laagna mõisasse. Vaatamata paduvihmale saadeti luurajad kohe öösel kaardistama Vene kaitseliine. Karl XII kavatses astuda lahingusse otsekohe järgneval päeval, üllatades de Croÿ’d ja teisi Vene armee väejuhte, kes eeldasid kõigi tollaste sõjakunsti reeglite kohaselt, et rootslastel kulub oma laagri kindlustamiseks veel päevi. Vaid 18-aastast kuningat ei heidutanud seegi, et Vene armee suurust hinnati üle 60 000 mehele, samas kui tema käsu all Rootsi armees võitles vaid 10 537 meest 37 suurtükiga. Ka venelased hindasid Rootsi vägesid üle kahe korra suuremaks, hinnates neid 25 000 mehele.
Veel pimedas, kell 6 hommikul pidasid rootslased jumalateenistuse ja asusid liikuma Narvat piiravatele Vene vägedele vastu. Kella kümneks hommikul jõudsid Rootsi väed lahinguväljale. Karl XII ja kindral Carl Gustaf Rehnskjöld leidsid peagi nõrga koha Vene vägede paigutuses. Nad otsustasid Vene vägede liiga pikad kaitseliinid ühte punkti koondatud rünnakuga läbi murda. Pärast seda pidi Rootsi vägi jaotuma põhja ja lõunasse, et Vene vägede liine seestpoolt rünnata. Lahingut alustas Rootsi suurtükivägi Vene positsioonide tulistamisega, millele venelased vastasid omapoolse suurtükitulega. Kell kaks päeval tõusis taevasse kaks signaalraketti, mis oli märguanne Rootsi armee üldpealetungiks.
Kõige ees liikusid Rootsi grenaderid, käes täägiga musketid ja käsigranaadid, mida tuli heita kaitsevalli taha varjunud venelaste sekka. Neile järgnesid ülejäänud jalaväelased, süles haokood, mida kasutati valli ees oleva kraavi ületamiseks, aga ka selleks, et vähendada musketikuulide tapvat tulejõudu. Venelased võtsid rootslasi vastu ägeda suurtükitulega, kõikjal kerkis musketite ja suurtükkide püssirohusuits. Järgnevat lahingu käiku mõjutas ootamatu ilmamuutus. Tugeva läänetuulega kerkis taevasse suur tume pilv, mis muutis hilissügisese päeva lausa pimedaks. Algas tugev lumetorm, mis rootslastele puhus selja tagant, venelastele aga peksis otse näkku ja tegi rootslaste pihta sihtimise võimatuks.
Rootslased vastasid Vene musketitulele mõjuva kogupauguga, paljastasid mõõgad ja tungisid vaenlase kaitserajatistesse. Algas vihane käsitsivõitlus, mille käigus tapeti kõik, kes ette juhtusid. Rootslastel õnnestus mitmes kohas vallutada Vene positsioonid koos suurtükkidega. Kui lumetorm sama ootamatult vaibus, oli Vene kaitseliin kolmest kohast läbi murtud. Rootsi armee peajõud koondati paremale tiivale Joala juurde, et rünnata Vene vägede vasakut tiiba. Vene jalavägi suruti tagasi, see segunes Šeremetjevi ratsaväega, kus tekkis paanika ja algas põgenemine. Venelaste jaoks oli ainus võimalus taganeda üle Narva jõe, mille kõige kitsam koht asus ülalpool koske. Tugev veevool kandis hobustel külma vette sööstnud mehed kosest alla. Nõnda hukkus tuhat meest.
Seejärel kandus Rootsi vägede põhitegevus vasakule tiivale, kus võitles ka kuningas. Ka siin haaras venelasi rootslaste läbimurde järel paanika. Segamini löödud ja taanduvad Vene väed jooksid Narva jõe sillale, mis ei pidanud tunglevate inimeste raskusele vastu ja varises kokku. Jõkke kukkunud venelased uppusid või said surma kaldalt tulistavate rootslaste kuulidest. Hertsog de Croÿ tahtis käsklusi anda, kuid vürst Jakov Dolgorukov keeldus neile allumast. Vene kaardiväepolgud jäid küll positsioonidele, kuid nende ohvitserid tõstsid väejuhtide vastu mässu. Hirmust segadusse sattunud sõdurid hakkasid tapma välismaalastest ohvitsere ja nende naisi, pidades neid lüüasaamise süüdlasteks. Nad tapsid hertsogi sekretäri kolonel Lyoni ja palju teisi. Veresaunast kohutatud de Croÿ, kindral vabahärra Ludwig Nicolaus von Allart ja Saksa ohvitserid, kes kartsid nende vastu mässu tõstnud venelasi rohkem kui rootslasi, andsid end vangi.
Lahingut jätkanud Vene kaardiväepolgud võitlesid vahepeal laskunud ööpimeduses edasi. Kuningas Karl XII kukkus vahepeal kaelani mudasse, kuid ta tirisid välja soomlastest sõdurid. Vene suurtükikuul tappis kuninga hobuse. Kuningas ise pääses lahingust tervena, kuid ta kaelarätist leiti hiljem musketikuul. Viimased Vene vastupanukolded alistusid öösel ja järgmisel hommikul.
Lahingus langes 31 Rootsi ohvitseri ja 646 sõdurit, 1200 rootslast sai haavata – kokku 18% vägede algsest hulgast. Vene vägede kaotused olid kordades suuremad. Nende täpne arv ei ole teada, kuid Narva all võidelnud vägedest jõudis Novgorodi vähem kui 23 000 meest. Vene vägede kogukaotused pidid niisiis olema 19 000 – 20 000 meest, sealhulgas nälja, haiguste, haavatasaamise ja deserteerimise läbi. Sõjaväelasi langes Vene vägede poolel lahingus ja eriti taganemisel 8000–9000.
2. detsembril sisenes Karl XII pidulikult Vene piiramisest päästetud Narva linna. Teda oli kogunenud vastu võtma kogu linna elanikkond. Kirikukellad helisesid, peeti tänujumalateenistusi. Stockholmis korraldati veebruaris 1701 suur võidupidu koos ilutulestikuga. Võit lisas noorele kuningale enesekindlust ja innustas teda sõda jätkama.
Narva lahingus langenud Rootsi võitlejate mälestust kannab “Narva marss”, mida Rootsi ja Soome sõjaväes kasutatakse tänase päevani leinamarsina. Legendi järgi laulsid rootslastest ja soomlastest sõdurid just seda marssi, lähenedes läbi lumetormi Narva linnale.
