Ajalool on oma nähtavad seaduspärasused, kuid samuti sügavam rütm, mida on raske seletada üksnes statistika, juhuse või kronoloogiaga. Rahvuste ühismälus põimuvad kuupäevad, mille külge koguneb põlvest põlve üha uusi saatuslikke tähendusi. Eesti ajaloos on üheks selliseks päevaks 28. september – kuupäev, mil kokku langenud erinevad sündmused on kujundanud meie rahva lugu läbi vabaduse, kannatuste ja ellujäämise. Seda võib nimetada ajaloo müstikaks, esoteerikaks või lihtsalt kummaliseks kokkulangevuseks, kuid niisugust rütmi ei ole põhjust maha vaikida.
Muistse vabadusvõitluse suur pöördepunkt oli Madisepäeva lahing, milles 1217. aastal langes eestlaste muistne kuningas Lembitu. Liivimaa kroonika järgi toimus lahing 21. septembril, kuid siin tuleb arvestada kalendrivahetusega: kroonik Henrik kasutas Juliuse kalendrit, mille erinevus tänapäeval kasutatavast Gregoriuse kalendrist on iga sajandiga kasvanud. Tänapäeva kalendriarvestusse ümber kantuna langeb Madisepäeva lahingu aastapäev 28. septembrile. See oli üks otsustavaid hetki võitluses, millele järgnes mõne aasta jooksul Muinas-Eesti allutamine ja ristiusustamine võõrvõimude poolt. Nii ulatub 28. septembri traagiline tähendus Eesti ajaloos tagasi aega, mil kaalul oli eestlaste enesevalitsuse ja senise maailmakorra püsimine.
Seitse sajandit hiljem sai samast kuupäevast üks Eesti iseseisvuse kaotamise eelmärke. 28. septembril 1939 kirjutati Moskvas alla Eesti Vabariigile peale surutud “vastastikuse abistamise pakt”. Tegu polnud veel formaalselt okupatsiooniga, kuid leping avas Eesti territooriumi Nõukogude sõjaväebaasidele ning võõrvägede kohalolu muutis Eesti julgeolekuolukorda pöördumatult. Mõne kuu pärast esitatud nõudmised ja 1940. aasta juunipööre viisid juba otsese okupatsioonini, millele järgnesid arreteerimised, mõrvad, küüditamised ja riikliku iseseisvuse hävitamine.
Eesti rahvas ei leppinud okupatsiooniga. 1941. ja eriti 1944. aastal peeti Eesti pinnal raskeid lahinguid, milles eestlased võitlesid lootuses taastada oma riik. 1944. aasta kaitselahingud, mida on nimetatud ka Teiseks Vabadussõjaks, pidurdasid Punaarmee edasitungi kuude kaupa. Ometi jõudis Nõukogude vägi septembris Tallinnani ning 28. septembriks 1944 oli kogu Eesti mandriosa langenud taas Nõukogude võimu alla. Kuigi Saaremaal ja teistel saartel jätkusid lahingud veel hiljem, oli Mandri-Eesti langemine sel kuupäeval ühtlasi hetk, mil suurel hulgal eestlastel sulgus viimane võimalus pääseda üle mere läände. Seejärel algas uus repressioonide ajajärk ning Eesti vabadus tuli aastakümneteks peita metsadesse ja maa alla.
Ometi ei hääbunud vastupanu. Partisanisõda jätkus Eesti metsades veel kaua pärast seda, kui organiseeritud relvastatud vastupanu oli suuresti maha surutud. Viimane kommunistliku võimu poolt kinni püütud metsavend oli August Sabbe, kes langes vastaste kätte 28. septembril 1978. Ta ei andnud end siiski elusalt bolševike kätte, vaid hukkus juba muinasajal pühaks peetud Võhandu jõe voogudes. Ent ka tema surm ei tähistanud metsavendluse lõppu: näiteks Johannes Lillenurm Läänemaal ja Paul Rets Põhja-Tartumaal püsisid okupatsioonivõimu eest varjatuna veel 1980. aastatel ning surid oma peidupaikades loomulikku surma. Eesti vabaduse idee osutus visamaks kui võõrvõim, mis oli püüdnud seda hävitada.
Kõigest mõni aasta pärast iseseisvuse taastamist sai 28. septembrist taas eesti rahva jaoks leinapäev. Ööl vastu 28. septembrit 1994 hukkus Läänemerel parvlaev Estonia, mis oli Tallinnast teel Stockholmi. Üks rahuaja Euroopa suurimaid meretragöödiaid nõudis umbes 850 inimese elu. Paljude eestlaste jaoks on Estonia hukust saanud isikliku mälu osa. Raadio, televisioon või telefon tõi ühe hommikuga koju teadmise, et meie kõrval elanud inimesed, pereliikmed, sõbrad ja tuttavad on kadunud. Katastroofiga seoses on ka mitmeid vastamata jäänud küsimusi, mis hoiavad seda sündmust Eesti ühismälus tänini lahtise haavana.
Nii koguneb 28. septembri ümber Eesti ajaloos erakordne kiht tähendusi. Tundub, nagu tuletaks ajalugu meile just sel päeval eriti järjekindlalt meelde, kui habras on vabadus, kui kallilt tuleb selle kaotuse eest maksta ja kui kaua kestab ühe rahva mälu. See on päev, mil tasub peatuda, meenutada langenuid ja mõelda sellele, mida tähendab olla ühe visa rahvuse liige ajaloo suurte jõudude keskel.
