21. september – madisepäev – on Eesti ajaloos üks neid kuupäevi, mil mälestus vabadusest ja võitlusest võõrvõimu vastu põimub eriti valusalt. Just sel päeval 1217. aastal langes Viljandimaa põhjaosas Madisepäeva lahingus muistne eestlaste kuningas Lembitu. Ta oli küps valitseja, rahvusvaheline poliitik ja väejuht, kelle koduks ja võimukeskuseks oli Lõhavere linnus Viljandimaa põhjaserval. Tema-aegne Eesti eliit oli suuresti pärilik ning eristus nii poliitilise võimu kui ka jõukuse poolest.
Lembitu suurim ajalooline tähendus seisneb tema katsetes koondada eestlasi ühise vastupanu alla ajal, mil neid ähvardasid nii idast saabunud Vene vallutajad kui ka läänest peale tunginud ristisõdijad. Tema nimega seostuvad muuhulgas Pihkva vallutamine 1212. aastal ning osalemine Otepää tagasivallutamises 1217. aastal. Lembitu töö eestlaste ühendamisel jäi aga pooleli, kui ta sama aasta sügisel Madisepäeva lahingus langes.
Lembitu elust teame allikate nappuse tõttu paraku vähe ning tema ajastut ümbritseb endiselt ajalooline hämarus, mida valgustavad üksikud kroonikakillud. Ometi piisab neist, et näha temas mehekuju, kelle isiklik julgus, poliitiline tahe ja pühendumus oma rahvale tõstavad ta Eesti muistse vabadusvõitluse kesksete tegelaste hulka. Lembitu surm ei kustutanud eestlaste vastupanuvaimu – tema mälestus kandus üle sajandite ning on innustanud hilisemaid põlvkondi nii kirjanduses kui ka kunstis.
Lembitu nimi on eestlaste järjepidevuse üks võimsamaid sümboleid. Koiduaeg on teda meenutanud järgmistes artiklites:
