SA Eestlaste Eesti juhataja Ruuben Kaalep pidas 12. augustil 2023 USAs American Renaissance’i konverentsil kõne, kus tutvustas nii Euroopast kui Ameerikast pärit kuulajatele oma visiooni etnofuturistlikust rahvuslusest. Kõne ingliskeelset teksti saab lugeda siit.
Olen palju aastaid kõnelenud nii oma kodumaal kui ka välismaal uue, 21. sajandi etnofuturistliku rahvusluse vajalikkusest. See on minu kutsumus. 21. sajandi rahvuslus ei ole uus sügava olemuse poolest – see on pigem kokkuvõte järeldustest, milleni on jõudnud rahvuslikud juhid ja mõtlejad kõigil maadel kogu inimajaloo jooksul. See maailmavaade on etnorahvuslik, sest tulen maailma sellest osast, kus rahvus ja etnos on sünonüümid. Ei ole rahvuslust ilma etnilise rahvusluseta. Siiski on see maailmavaade uudne oma lähenemise poolest. Ta ületab postmodernismi ega raiska aega kaotatud positsioonide kaitsmisele. Ta loob rohkem, kui kaitseb ja säilitab.
Modernismiajastul 19. sajandi algusest kuni 20. sajandi esimese poole lõpuni nägime suurt pürgimust määratavuse ja absoluutse tähenduse poole, mis väljendus absoluutsele tõele pretendeerivates ideoloogiates. Kõik need ideoloogiad, sealhulgas liberaalsed ja demokraatlikud, on teataval määral totalitaarsed. Nad ihkavad seista kindlal pinnal, samal ajal soovides teada saada kõiki eksistentsi saladusi. Kuid nende kirg selgete tõdede poole varjab nende eest iidse tarkuse peeneid sosinaid. Nende päralt on lava, kuid nende ettemääratuse ere valgus heidab ka varje.
Tuleb postmodernism, kõigi tähenduste dekonstruktsioon. Postmodernistid lammutavad modernistlikud struktuurid, paljastades ettemääratuse hapruse. Nad seavad kahtluse alla kunagi kindla valgustusaja tõe, mille all paljastuvad suhtelisus ja mitmekesisus. Võideldes dekonstruktsiooni nimel, seavad nad kahtluse alla senised autoriteedid. Kuid tähenduslikkuse eitamine seab neile lõksu. Nad unustavad elu mustrid, mis on alati kujundanud inimolemise etnilist tahku. Selles dekonstruktsiooni virvarris kaotavad nad silmist sama ilu, mida nad kunagi paljastada püüdsid. Nad on kaosest hüpnotiseeritud, unustades, et vastandite mängus peitub harmoonia.
Postmodernism võib etnilise vaimu purustada miljoniks killuks, igaüks peegeldamas kaose erinevat varjundit neile, kes ei näe tervikut. Ta hävitab rõõmuga traditsioonilisi väärtusi, pidades neid lihtsalt sotsiaalseteks konstruktsioonideks. Kuid oma hooletus püüdes dekonstrueerimise poole ei näe ta, et lammutab omaenda aluseid. Ta on uhke, et eitab kõiki suuri narratiive, kuid muutub paradoksaalselt ise üheks nendest. Propageerides tolerantsust ja kaasatust, on ta sallimatu igasuguste eriarvamuste suhtes. Ta kuulutab mõttevabadust, kuid vangistab meid solipsismi ahelaisse.
On kurb näha enda ümber põlgust meie jagatud pärandi vastu. Noored hinged jäävad seeläbi ilma sügavast arusaamisest kõige elava omavahelisest seotusest ja universaalsest tarkusest, mis peitub iga rahvuse unikaalses väljenduses. Hüljata oma rahvuslik vaim tähendab hüljata osa iseenesest, killuke kollektiivsest inimlikust mustrist, mis kujundab meie isikupära. Nii eitatakse väärtust ja mitmekesisust, mis tuleneb kultuuride, keelte ja rahvaste kaunist orgaanilisest kasvust ja isegi võitlusest.
Kuid selles täielikus dekonstruktsioonis leiame taassünni olemuse. Killustunud tähendused hakkavad ühinema ning modernismi ereda valguse varjud ühinevad dekonstruktsiooni paljastatud peente detailidega. Kui naaseb rahvuslik vaim, võib sellest taassünnist harmoonilisel teel sündida midagi uut. Elu varjatud sosinaid saab lõpuks uuesti kuulda.
Siin peitub etnofuturismi saladus. Postmodernistlik dekonstruktsioon, ise seda aimamata, võimaldab tähendustel, mida modernism on ignoreerinud, uuesti pinnale tõusta. Rangeid struktuure lammutades loovad dekonstruktsionistid võimaluse varjatud tõdedel jälle esile kerkida. Selle kaose taga seisab etnilise rahvusluse olemus: kutse võtta omaks igaviku tants määramatuse ja ettemääratuse, kaose ja korra vahel.
Ärgem eksigem absoluutsete tõdede otsimisse, vaid mingem kaasa elu saladuste igavesti kulgeva vooluga. Austagem oma esivanemate peidetud sosinaid, meie püha kodumulda ja emakeelte peeneid nüansse, sest nendes peitub olemise kosmilise tantsu võti. Rahvuslus kutsub meid seda tantsu omaks võtma. Laskem avaneda varjatud tähenduste taassünni ustel, nii nagu päike tõuseb pimeda öö järel. Ja selle tantsu sees leiame oma ühise vaimu, mis kutsub meid jätkama oma rikkalikku pärandit.
Kuidas leida ja taas omaks võtta rahvusliku vaimu sisemine väärtus? Rahvuse potentsiaal ei seisne üksnes tema rahvaarvus ega loodusvarades, mitte selles, kas ta on naaberrahvastest rikkam või võimsam. Ainult rahvusidentiteedi pinnapealsel tasandil on midagi pistmist sellise võrdlemisega. Tõeline rahvuslus, nagu tõeline usk või tõeline armastus, ei vaja võrdlust ega eneseõigustust. Sest tõeline rahvuslus ei ole midagi vähemat kui tõeline armastus. Tõelise rahvuslase tugevus, tähendus, väärtus ja vabadus seisnevad tema südames.
Iga rahvus on omaenda mõõdu kohaselt täiuslik. Vana aja etnograafiast pärineb huvitav tehnika: etnilise rühma ühise portree loomine. Tehke tuhandetest inimestest fotosid, nagu igaüks poseeriks ametliku dokumendi jaoks. Seejärel trükkige kõik negatiivid ühele fotopaberile väga lühikese säriajaga. Tulemuseks on ähmastunud kujutis kujuteldavast autentsest “prantslasest” või “eestlasest” või “usbekist” või “polüneeslasest”. Kõik need näod on nii kaunid, näidates meie maailma imelist olemust. Tõeline ja kaunis mitmekesisus nõuab eraldumist, sest liigne segunemine hävitab mitmekesisuse ja ilu.
Kahjuks ei leia seda ilu sageli tüüpilisest lääne tarbimisühiskonnast. Kui kultuuride ja rasside segunemine loob mõttetühja ühiskonna, on raske süüdistada neid, kes on selles üles kasvanud. Neil pole kunagi olnud võimalust kogeda midagi paremat. Ja siiski teavad nad kõik sisimas, et midagi fundamentaalset on hirmsal kombel puudu. Just see puudujääk on tekitanud läänemaailmas sügava identiteedikriisi. Ja mitte ainult läänemaailmas, vaid kõikjal, sest globalism nakatab kõiki kultuure. Mõned kultuurid, näiteks kommunistlik Hiina, järgivad vanemat globalismi vormi, kuid kõik nad on osa hingetust ülemaailmsest tarbimisühiskonnast.
Meie eesmärk on leida ja tugevdada vastupanukeskuseid, mida tugevdab etnilise rahvusluse taassünd. Mõned suurriigid peavad end samuti globalismivastasteks, kuid ei ole seda sisult. Näiteks Venemaa jätkab lihtsalt endise Nõukogude Liidu geopoliitilist võitlust Ameerika Ühendriikide vastu, tallates maha ärkavaid rahvusidentiteete oma väiksemates naaberriikides.
Üks vastupanukeskus on Kesk- ja Ida-Euroopas ning Baltimaades. Kuigi need rahvad pole veel teadlikud oma rollist, on neil õnnestunud säilitada Euroopa kultuuri tervislikud instinktid. Sellega koos on kasvanud lõhe Euroopa Liidu kahe poole vahel. Tavalisele Ida-Euroopa konservatiivile võib olla šokeeriv kohtuda nn “läänelike väärtustega”. Samamoodi võib tavaline Lääne-Euroopa liberaal tunda hämmeldust idapoolse Euroopa väärtuste ees. Ühes osas Euroopast on rahvuslus ikka veel tervislik jõud, mis on oluline riigi ja selle rahva õitsenguks. See on uhkuse allikas, eluviis ja püha kohus. Teises osas Euroopast peetakse rahvuslust kurjaks, ohtlikuks ja hävitavaks. Seda seostatakse sõja, vägivalla ja isegi genotsiididega.
Kuidas siis saavad nii vastandlikud väärtused luua ühtse poliitilise süsteemi? On ainult üks viis: selleks peab üks väärtussüsteem teise absoluutsel määral allutama. Ning just see on toimunud Euroopa Liidus. Globalistlik väärtussüsteem on allutanud Euroopa rahvusriikide alusväärtused.
Ainus tee rahvusriikide ellujäämiseks erinevate Euroopa rahvuste ainulaadsete kodumaadena seisneb kindlameelses vastuseisus rahvusluse kahele vaenlasele: globalismile ja imperialismile. Globalism püüdluses ühendatud maailma poole hülgab tõelise kultuurilise mitmekesisuse. Ühtse identiteedi pealesurumine varjutab iga rahva ainulaadsuse. Kui maailmast saab globaalne kaubanduskeskus, vaikivad väikeste kogukondade hääled masside kõminas. Imperialism aga edeneb vallutamise kaudu, püüdes valitseda nii maid kui rahvaid. Teiste rahvaste valitsemise püüe hävitab iga rahva ainulaadsuse, jättes maha laastatud identiteedid.
Rahvuslastena seisame kindlalt oma ainulaadse identiteedi säilitamise eest, väärtustades oma pärandit ja traditsioone. Peame seisma valvel globalismi sulatuskatla ees ja vastu seisma imperialistlike vallutuste ahvatlusele.
See nõuab pühendumist, mistõttu ei tohi me end piirata üksnes poliitiliste vaidlustega, vaid meil tuleb võtta omaks rahvuslik pärand sügavalt isiklikul tasandil. Peame taasühendama oma eluviisi looduse ja kunstiga. Peame hoidma keskkonda, kandes hoolt oma maastike eest ja harmoneerides oma elu igaveste eksistentsi rütmidega. Ühendudes oma maa ja esivanematega, joondumegi kosmilise korra järgi. Austame metsi, järvi, mägesid ja meresid, sest neis tunneme oma esivanemate hingi. Kunstis, muusikas, tantsus, kirjanduses ja igasuguses loomingus leiame avaldumas rahvuslikku vaimu. Austagem ja meenutagem meie mineviku suuri kunstnikke ja kirjanikke, sest nad võivad ka sajandeid hiljem saada meie rahvusliku ärkamise tõrvikukandjateks.
Tahan jagada ka usku ja austust meie esivanemate hingede vastu. Nad on meie kaitsjad, kes jälgivad meid ja toovad meile õnne. Nende hoolealustena kanname edasi lugusid ja tarkust põlvest põlve, säilitades ajatu sideme. Selle sideme kaudu austame ja mäletame neid ning täname neid igavesti.
Võtkem omaks vanad õpetused ja olgem avatud uutele teadmistele. Laskem rahvuslikul eneseteadvusel avada uksi minevikku. Kuulakem tähelepanelikult oma esivanemate hääli, sest nende tarkus võib olla abiks kõige raskematel hetkedel; see võib valgustada teed ja innustada meid juurte taasavastamise kaudu.
Me ei ole lihtsalt pealtvaatajad, vaid aktiivsed osalejad ajaloo laval. Aastaajad vahelduvad, meri tõuseb ja langeb ning kõik, mis elab, võtab ühel päeval omaks surma ja taassünni. Elu jões oleme lained, mis peegeldavad loomise ja hääbumise igavest mustrit. Ärgem kartkem üleminekut suurde tundmatusse, sest see on vaid osa looduse suurejoonelisest ringkäigust. Võtkem omaks mööduvus, sest see paljastab maailma varjatud ilu. Rahvuslasele, kelle juured ulatuvad sügavalt maasse, ei ole surmahirmu, on vaid elurõõm.
Tarkuse, armastuse ja kohusetundega oma rahvusidentiteeti kasvatades seisame me rahvuslastena tugevalt globalismi ja imperialismi vastu. Need kaks vaenlast kaotavad oma hävitava jõu – meie ja meie perede, kogukondade ja riikide sees, kuni harmooniline rahvuslus näitab kord teed kogu maailmas.
21. sajandi etnorahvuslase juured on oma traditsioonis ja pärandis. Ta esindab uut põlvkonda, visionääre, kes murrab meid aheldavad illusioonid ja tänapäeva ühiskonda vaevavad uskumused, tuues esile meie sisemise potentsiaali. Vabastagem end neist illusioonidest ja nagu muistsed kangelased, rajagem oma tee julgusele ja õiglusele. Me ei ole enam pelgalt ajalooteatri pealtvaatajad, vaid oma rahva saatuse arhitektid.
