Toomapäev, 21. detsember, tähistas muinaseestlaste jaoks talvise pööripäeva eelset suurpuhastust ja jõuludeks valmistumise aega. See päev oli tuntud kui luuanädala viimane päev, olles täidetud erinevate rituaalide ja kommetega.

Toomapäeva nimetati vahel ka tuhkapäevaks, kuna kõik majapidamised said põhjaliku koristuse. Tuhkapäev kujutas endast tõrjemaagilise tähendusega sündmust, mille käigus mitmedki tööd, näiteks korstnate pühkimine, muutsid kodud tahmaseks. “Paha” aeti lakast minema, lastele sokutati kaela tuhavett ning majapidamist puhastati nii, et see kumas puhtusest.

Samuti kutsuti toomapäeva vanasti toonepäevaks, üheks talipühaks, millele kristlased lisasid oma pühaku Toomase järgi uue tähenduse. Toonepäev tähendas muinaseestlaste jaoks esivanemate hingedega suhtlemist.

Toomapäeva hommikul alustasid naised kodude koristamist ja rituaalse pudru valmistamist, mis oli ettevalmistus Hiiepudru riituseks järgmisel päeval. Hiiepuder oli tähtis sündmus, mille eesmärk oli saada rohkem väge ja õnne. Hoolimata suurpuhastusest ei koristanud kõik toomapäeval suurt, kartuses kogemata eemaldada esivanemate poolt pandud õnne.

Toomapäev tähistas jõulude ettevalmistuste algust. Kodud said põhjaliku puhastuse, valmistati piduroogasid ning akende ja uste kaitsmiseks tõmmati jõulumärgid. Tubadesse riputati õnnistavad krässid, et luua pühaderüü.

Toomapäev oli täis erinevaid rituaale, mis aitasid kogukonnal pööripäeva ja uue aasta vastu valmistuda. Üks nendest oli seotud esivanemate hingedega, kes külastasid koduseid majapidamisi ja aitasid kurjade jõudude peletamisel. Veel 19. sajandi lõpus säilitas Kraasna asunduse eesti kogukond ohvrikombeid, uskumusi ja loitse, pöördudes maajumal Tooma, karjakaitsja, piksekahju ja põua eest hoidja poole. Toomapäeva seostati hingede liikumisega, kuigi hingedeaeg toimus pigem oktoobris-novembris.

Üks huvitav tava oli teha Tahmapoiss ja viia see naabrite ukse taha, kujutades musta tegelast, kes lahkus majapidamisest enne uue aasta saabumist. Toomapäeval oli oluline Tahma-Toomase väljakihutamine. Valmistati nukk, täideti õlgedega ja riietati vanadesse riietesse, et sümboliseerida laiskust ja mustust. See nukk viidi pimeduse varjus naabrite ukse taha, kujutades endast kõike halba, mis tuli majapidamisest minema saata.

Kuimetsas tehtud vanadest asjadest ja reiriietest Tahma-Toomas. Esmalt ahju-, põrandaluud sai peaks ning kaikad kereks ning riided selga, mis ree perissega kinni köideti. See viidi naabri talu ukse taha – veeti perest perre. Keegi ei taha teda jätta (võõras sees), teda veeti kuni vana aasta lõpuni s.o. 3 päeva. Uus aasta algas 3 päeva pärast pööripäeva. Kuhu ta lõpuks pidama jäi, jäid hinged kohale ja selles majas jätkus tahma kõikjal – mitte kutsutud hinged.

Juuru kihelkond

Lisaks puhastustöödele ja rituaalidele oli toomapäev seotud ka toiduvalmistamise ja söömisega. Algasid ettevalmistused jõululaua jaoks, valmistati vorste, leiba ja õlut. Seapea söömine oli oluline, sest see tagas sigade edenemise. Toomapäeval valmistati Põhja-Eestis õlut, kuid mõnes kohas võidi selle alustamine keelata, et mitte rikkuda Tooma head meelt.

Toomapäev oli aeg, kus minevik ja tulevik põimusid, luues kogukonnas ühtsustunnet ja valmistudes uueks aastaks. Sel päeval kutsuti esivanemad külla, sõlmiti uusi lepinguid ja tunti ühtekuuluvust loodusega. Toomapäev märkis pöördepunkti, kus pimedus andis teed valgusele ning kogukonnad valmistusid tervitama uut algust.

Kui kõik oli puhtaks saanud, siis öeldi: “Kõik on puhas, toit valmis. Esivanemad, tulge külla peret vaatama ja uut lepingut sõlmima!”