Lõunaeesti keeled – võro, seto, mulgi ja tartu keel – on põliskeeled, mida on sajandeid edasi antud põlvest põlve. Nende keelte kõnelejad tunnevad aga muret, et ilma riikliku tunnustuseta võivad need ajapikku hääbuda. Seepärast alustasid Võro ja Seto kongresside vanematekogud ühiselt petitsiooni, millega nõutakse lõunaeesti keelte ametlikku tunnustamist piirkonnakeeltena.
Võru kongressi vanemate kogu peavanema Kauksi Ülle sõnul ei ole lõunaeesti keeled pelgalt murded, vaid iseseisvad keeled, mille eripära on keeleteadlaste hinnangul välja kujunenud juba ammu enne tänapäevast eesti keelt. Samas aga on riigi ametlikus keelepoliitikas neid seni käsitletud murretena, mis vähendab nende staatust ja mõjuvõimu.
Kauksi Ülle toob oma Postimehes avaldatud artiklis esile ka praktilised takistused, mis on takistanud lõunaeesti keelte tunnustamist ja edendamist. Näiteks ei olnud veel mõni aeg tagasi võimalik end rahvaloendusel võrokesena kirja panna, mistõttu puuduvad täpsed andmed, kui palju lõunaeesti keelte oskajaid tegelikult on.
Samas on lõunaeesti keelelisel ja kultuurilisel omapära oluline koht Eesti kultuuris. Trad.Attack!, Mari Kalkun ja paljud teised muusikud kasutavad oma loomingus võro ja seto keelt, lõunaeesti keeltega teatrilavastused on populaarsed ning kirjandusklassikasse kuuluvad teosed, mis on kirjutatud just neis keeltes. Ometi ei leia lõunaeesti keeltega seotud kirjandus või teadustöö piisavalt kajastust ka suurtes riiklikes kultuuriprogrammides.
Eestis on riik aastaid rahastanud lõunaeesti kultuuri edendamist, näiteks Võro Instituudi kaudu, mis tähistab tänavu oma 30. sünnipäeva. On koostatud sõnaraamatuid, korraldatud teaduskonverentse ning loodud haridusprogramme. Kauksi Ülle sõnul on vaja teha rohkem. Muutunud ühiskonnas ei piisa ainult kodusest keeleõppest – vaja on rohkem keelepesi, rohkem lõunaeesti keeleteemalist õpet koolides ning selget seaduslikku tunnustust, mis tagaks nende keelte kestmise.
Murettekitavaks peab ta ka valitsuse esialgset eitavat suhtumist lõunaeesti keelte põliskeelena tunnustamisse. Ülle sõnul on isegi Eesti Keelenõukogu soovitanud anda lõunaeesti keeltele põliskeele staatus, kuid vastuseks on saadud hoopis poliitiliselt motiveeritud põhjendusi, mis seovad teema vene keelega. See on aga ekslik, sest vene keel on Eestis võõrkeel, samas kui lõunaeesti keeled on kohaliku kultuuri ja ajaloo lahutamatu osa.
Lõunaeesti kogukonnad ei sea kahtluse alla eesti keele ühtsust ega oskuse vajalikkust, kuid nad soovivad, et nende keeled oleksid riiklikult tunnustatud ja kaitstud. „Me soovime olla oma maal omakeelse ja -meelse omakultuuri hoidjad ning sellisena oleme me Eesti riigi rikkus, mitte probleem,“ rõhutab Kauksi Ülle.
Seetõttu kutsuvad võro ja seto kongresside vanematekogud valitsust üles andma lõunaeesti keeltele ametlikku piirkonnakeele staatust ning tagama nende kestmise tulevastele põlvedele. „Lubage meil olla päriselt ja ametlikult olemas, et ema ei peaks lapsega kõnõlõma emamurret, vaid imäkiilt. Sis lõunaq nõsõs!“ lõpetab Kauksi Ülle.
