Venelased on religioossed ja „vene maailm” on nende usk. Nii nagu Teine maailmasõda oli venelastele püha sõda Lääne vastu, nii on ka Ukraina ründamine nende jaoks püha sõda. Rahu Euroopas on võimalik alles siis, kui Venemaa on lammutatud, kirjutab aserbaidžaani päritolu Venemaa-ekspert Cemil Kerimoglu oma Substacki lehel.

Paljud peavoolu vaatlejad ja analüütikud Läänes ei suuda siiani mõista, kuidas Venemaa, kes mängis võtmerolli liitlaste võidus natsionaalsotsialistliku Saksamaa üle, ilmutab tänapäeval ise käitumismustreid, mis on hämmastavalt sarnased selle purustatud ideoloogiaga. Veelgi segadusttekitavam Lääne vaatlejate jaoks on Venemaa kalduvus kasutada Teise maailmasõja pärandit militaristliku uhkuse tööriistana. Läänes tähistatakse 8. mail rahu aastapäeva. Venemaal on aga 9. mai „võidupüha“ – uhkelt lavastatud jõudemonstratsioon ja sõjaväeline etendus.

See arusaamatus tuleneb sellest, et eurooplased vaatlevad venelasi endiselt vaid läbi oma silmade ja oma enesetaju prisma. Läänemaailma jaoks oli Teine maailmasõda ja kõik sellega seonduv – kogu pinge, kogu maailmavaadete vastasseis – loomulik osa Euroopa tsivilisatsiooni elutsüklist. See oli sisemine, peaaegu perekondlik kriis. Sama kehtib ka mälestuste ja sõjast tehtud järelduste kohta.

Venelaste jaoks on aga sellel sõjal täiesti teine tähendus. Neile ei olnud see mitte ainult võitlus natsionaalsotsialistliku Saksamaa vastu, vaid püha ristisõda Lääne vastu. Sest venelased on tsivilisatsiooni seisukohalt autsaiderid, kes keevad vihast Lääne vastu ja näevad Läänes oma peamist vaenlast. Erinevus natsionaalsotsialistliku Saksamaa ja anglosakside vahel – kellega nad said liitlasteks vaid ajutise vajaduse sunnil – on venelaste maailmatajus ähmane ja tähtsusetu.

Seetõttu ongi venelaste seas tavaline, et Saksamaa üle saavutatud võitu tähistades kuulutatakse sama hingetõmbega kurjuse juureks ka anglosaksid. Nende viha ei keskendu ühele ajaloolisele vaenlasele – see on suunatud vahet tegemata kogu Lääne vastu. See on ka tänase NATO-vastasuse allikas. Vene propagandas võrdsustatakse NATO sageli natsismiga – mitte sellepärast, et neil oleks sisulist ideoloogilist ühisosa, vaid seetõttu, et mõlemad sümboliseerivad Läänt, mida venelased vihkavad peaaegu usulise raevuga.

Just seetõttu pannakse Venemaal ühte patta kõige erinevamad Lääne nähtused – natsism, liberalism, feminism, LGBT-õigused – ja tembeldatakse kõik need üheksainsaks Lääne „roiskumiseks“. Lääne inimesele on need eristuvad ja sageli teineteisega vastuolus olevad maailmavaated, igaüks seotud oma ajaloolise kontekstiga Euroopa tsivilisatsiooni arengus. Ent venelaste kui tsivilisatsiooniväliste vaatlejate jaoks on selline eristamine mõttetu. Nende jaoks on kõik need nähtused üheainsa vastase – Lääne – ilmingud.

Levinud viga Lääne konservatiivide seas on arvata, et Vene kriitika liberalismi, feminismi või LGBT suhtes viitab ühistele väärtustele traditsioonilise Euroopaga. See on ohtlik illusioon. Venelased ei kaitse Euroopa traditsiooni ega tunne mingit empaatiat Euroopa suhtes. Nad ründavad lihtsalt kõike, mis on pärit Läänest. Nende põlgus liberalismi vastu ei tulene moraalsest murest allakäigu pärast, vaid puhtast tsivilisatsioonilisest vihast Lääne vastu. Nad vihkavad neid modernseid nähtusi mitte sellepärast, et hooliksid traditsioonilisest Euroopast, vaid just nimelt sellepärast, et need on Lääne nähtused.

Kui Euroopa olekski traditsioonilisem, religioossem ja pereväärtustele orienteeritud, suhtuksid venelased sellesse ikka põlastusega – nii nagu nad suhtuvad Ukrainasse, Poolasse või Baltimaadesse. Need rahvad on paljuski konservatiivsed, kuid see ei päästa neid Vene halvustamisest. Kui ei saa süüdistada neid liberalismis, siis tembeldatakse nad rahvuslasteks, fašistideks või natsideks. Silt ei ole oluline. Oluline on, et nad kuuluvad Läände.

See muster pole uus. Nõukogude ajal vormistati tsivilisatsioonide vastasseis kui kommunismi ja kapitalismi konflikt. Kuid venelaste jaoks ei seisnenud see vastasseis kunagi pelgalt kahes erinevas majandusmudelis. Seda väita oleks pealiskaudne ja eksitav. Tegelik vastasseis oli sügavam. Venelaste jaoks oli „kapitalist“ laetud mõiste, sisuliselt koodsõna, mis tähistas lääne inimest ja kogu Lääne tsivilisatsiooni. Vastandades „kommunismi“ „kapitalismile“, vastandasid nad tegelikult Venemaad Läänele. Täna kasutavad nad uusi silte: „globalistid“, „homod“, „dekadendid“. Kuid tuumsõnum on sama – Lääs on nende vihavaenlane.

Lääne vaatleja jaoks võib see kõik – kaasa arvatud Venemaa tänane trajektoor – paista vastuoluline. Kuid Venemaa asjatundjatele nagu allakirjutanu, on kõik täiesti loogiline. Lõppjäreldus on lihtne: venelased ei ole eurooplased ning peavad Euroopat oma tsivilisatsiooniliseks vaenlaseks. Euroopa on nende sügavaima põlguse sihtmärk. Venelased ei põlga Lääne „dekadentsi“ murest Lääne moraalse allakäigu pärast – nad põlgavad seda üksnes seetõttu, et see on läänelik. Kui Lääs oleks traditsioonilisem, siis venelased põlgaksid sealset traditsionalismi samamoodi. Retoorika muutub olenevalt ajast ja oludest, kuid Venemaa vihkamise objekt jääb samaks.

Alates bolševike revolutsioonist on Venemaa heitnud kõrvale oma kunstliku Euroopa maski ja asunud halastamatusse ristisõtta Lääne vastu. See võttis eri ajastutel erinevaid vorme, kuid sisuliselt oli tegemist ühe ja sama protsessiga: olgu siis sõda natsismi, kapitalismi, liberalismi, LGBT-liikumise, feminismi või transõiguste vastu – venelaste jaoks kuuluvad need kõik ühte ja samasse kategooriasse: lääne päritolu pahed. Putini Venemaa ei ole mitte uus nähtus, vaid selle sajandipikkuse protsessi jätk ja mingis mõttes ka selle lõpuleviimine.

Just selles raamistikus tuleb mõista Venemaa „võidukultust“. Venelaste jaoks ei ole Teine maailmasõda – nende terminoloogias „Suur Isamaasõda“ – lihtsalt sõda natside vastu, vaid usuline sõda, osa sajandipikkusest ristisõjast vihatud Lääne vastu. Pole seega ime, et Putini Venemaal on see muutunud peaaegu religioosseks müüdiks, millega kaasnevad ainulaadsed rituaalid ja sümbolid, mis peegeldavad vene hinge iseärasusi – näiteks „Surematu polk“ või Riigipäevahoone vallutamise taasetendamine. Samasse ritta kuulub ka Stalini üha kasvav austamine, mis Putini ajastul on saavutanud märkimisväärse ulatuse. Venelaste jaoks pole Stalin lihtsalt poliitik, vaid müütiline ja poolreligioosne tegelane – tõeline „vene kangelane“, kes oma julmade (ja iseloomulikult venelike) meetoditega teostas nende sügavamaid kättemaksufantaasiaid Lääne vastu. Seda kõike hoolimata tema tegelikust etnilisest päritolust – sest „venelane“ ei ole tänases kontekstis mitte rahvuslik, vaid kultuuriline mõiste.

Kõik see haakub ka religiooni rolliga Venemaal. Lääne ja Ida kristlased on sageli jahmunud Vene Õigeusu Kiriku avalikust militarismist – kirik mitte ainult ei toeta sõda, vaid läheb isegi niikaugele, et õnnistab sõdureid ja pühitseb tuumarelvi. Paljude eurooplaste jaoks tundub see hoiak olevat vastuolus kristluse olemusega, mida seostatakse rahu, alandlikkuse ja kaastundega. Kuid selline reaktsioon põhineb eksiarvamusel: eeldusel, et kristlus on alati olnud mingi kindel, muutumatu õpetus. Tegelikult on kristlus olnud alati kultuuriline anum – see võtab kuju vastavalt sellele, millisesse ühiskonda ta siseneb.

Kui vaadelda Vene õigeusu tänast ilmet ajaloolis-tsüklilisest vaatepunktist, muutub see arusaadavamaks – see kõik on loogiline. Kristlus ei ole kunagi olnud jõud, mis kujundaks rahva hinge. Vastupidi: kristlus on alati allunud sellele hingeseisundile, millesse ta istutati. Iga kord, kui kristlus jõudis uude maailma, kohandus ta sealsete psühholoogiliste ja kultuuriliste arhetüüpidega. Ta alistus alati kohaliku ajastu vaimule.

Võtkem näiteks varakeskaegne Euroopa. Germaani rahvad olid sel ajal sõjakad, lähtudes au- ja vaprusekultuurist. Kui misjonärid oleksid tulnud nende juurde alandliku ja piinatud Lunastajaga, poleks kristlus seal kunagi kanda kinnitanud. Selle asemel tõlgendati Kristust väärika sõdalasena, kelle kannatus oli kangelaslik ning ülestõusmine võimu ja tahte triumf. Kristlus – algselt allakäinud antiikmaailma, väsinud ja dekadentliku kultuuri vili – pidi läbima täieliku ümberkehastumise, et sobituda germaani vaimsusega. Sisuliselt sai sellest germaniseeritud usk.

Sama põhimõte kehtib ka 1054. aasta Suure kirikulõhe – läänekristluse ja õigeusu lahkukasvamise – puhul. Germaani ja bütsantsi maailmad olid olemuslikult psühholoogiliselt liiga erinevad, et jääda ühe ja sama usu piiresse. Ajaloolased räägivad liturgilistest või teoloogilistest lahkhelidest, kuid need olid vaid sümptomid. Tõeline lõhe jooksis sügavamal – need kaks maailma olid juhitud erinevatest sisemistest instinktidest. Kristlus ei saanud jääda samaks usuks kahes olemuslikult erinevas tsivilisatsioonilises raamistikus.

Venemaa asub praegu ajaloolises faasis, mis vastab Põhja-Euroopa varakeskajale. Seega on täiesti loogiline, et venelased tõlgendavad kristlust teistmoodi. Õigeusu kristlus allutatakse ja vormitakse vastavusse venelaste loomupäraste iseloomujoonte ning vaimsete hoiakutega. Nii nagu varakeskaegses Euroopas kristlus põhjalikult germaniseeriti ning muudeti sobivaks germaanlaste vaimse maailmapildi ja loomupärase psühholoogiaga – muuhulgas ristisõdade õigustuseks –, toimub nüüd Venemaal õigeusu kristluse „venestamine”. See viiakse kooskõlla vene rahvusliku psüühikaga. On igati tõenäoline, et see vene kristluse areng viib lõpuks kogu õigeusu maailma sees uue, tõsise ja kaugeleulatuva lõheni, mida võib oma tähenduselt võrrelda vaid 1054. aasta Suure kirikulõhega. Maailm saab tunnistajaks eraldiseisva „vene kristluse” sünnile – maailmavaate ja rituaalidega, mis kajastavad vene rahvuslikku psüühikat.

Siinkohal võib keegi vastu väita: kuidas saab rääkida mingist usulisest või poolreligioossest vaimustusest Venemaal, kus kirikuskäimine on kesisel tasemel ja enamik venelasi elab ilmalikku elu? Pealtnäha on see õigustatud kriitika. Kuid see tugineb kitsale – täpsemalt öeldes, aabrahamlikule – arusaamale usust.

Selles vaates on religioon rangelt määratletud ametliku õpetuse, usudogmade ja ustavalt järgitud rituaalide kaudu. Ent selline määratlus on liiga jäik. Religioon oma sügavamas, tsivilisatsioonilises tähenduses ei ole esmalt õpetuslik nähtus – see on identiteet. See on kollektiivne maailmavaade, metafüüsiline suundumus, arusaam sellest, kes me oleme ja kes me ei ole. Paljudes ühiskondades, sealhulgas Venemaal, on see, mida me nimetame „religiooniks” õpetuslikus tähenduses, pelgalt väline kest – anum –, mille kaudu avaldub palju sügavam, instinktiivne grupikuuluvustunne. Sageli on ametlik aabrahamlik religioon vaid selle sisemise maailmatunde teenistuses ja sellele allutatud.

See seletabki nähtavat paradoksi. Tegelikult on venelased väga usklik rahvas – lihtsalt mitte sellisel viisil, nagu Lääs seda ootab. Vene ühiskonda ei kanna niivõrd õigeusk kui institutsioon, vaid müütiline „vene maailma” (russki mir) idee. See idee, mis on juurdunud sügavas tsivilisatsioonilises enesekuvandis, määratleb venelaste enesetunnetuse, kuuluvustunde ja vaenlasekujutuse. Õigeusu kristlus on vaid abivahend, mitte allikas.

Ja see pole ainulaadne Venemaale. Mõtleme näiteks 2010ndate islamistlikule džihaadile. Kui Islamiriik vallutas Lähis-Ida, kiirustasid Lääne analüütikud kuulutama, et tegemist ei ole „tõelise islamiga”. Paljud eurooplastest värvatud ostsid enne Süüria ja Iraagi poole teele asumist raamatu „Islam võhikutele”. Nende käitumine – narkootikumide tarvitamine, suvaline vägivald, täielik teadmatus islami teoloogiast – paistis olevat vastuolus religioosse pühendumusega. Kuid selline käsitlus ei tabanud probleemi tuuma. Nende jaoks polnud islam mitte teoloogilise õpetuse valdamine või rituaalide range järgimine. Nende jaoks tähendas islam identiteeti. See andis neile enesetunnetuse, tähenduse, suuna – ja mis peamine – positsiooni Lääne vastu, mida nad vihkasid. Rituaalid ja ametlik teoloogia on alati teisejärgulised. Esmane on identiteet.

Sama kehtis ka varakeskaegsete ristisõdijate kohta. Vähestel neist oli sügavat teoloogilist haridust. Paljud elasid elu, mis oleks šokeerinud igat tõsimeelset kristlast. Kuid see ei takistanud neid minemast pühasse sõtta üle mandrite, tappes nii moslemeid kui ka idakristlasi. Nende „usk” ei seisnenud kristlikus õpetuses – see oli tsivilisatsiooniline impulss, mis oli rüütatud religiooni rüüse. See oli identiteedisõda.

Venemaa toimib tänagi sama mustri alusel. Õigeusu kiriku õpetus ei puutu enamiku venelaste jaoks üldse asjasse. Tähtis on see, et kirik – nagu kõik muu Venemaa avalikus elus – allutatakse ja kujundatakse ümber nii, et see peegeldaks ja kinnistaks „vene maailma” tsivilisatsioonilist müüti. Just see müüt määratleb, kes venelased enda meelest on – ja kes on nende vaenlased.

Ja see müüt on religioosne igas sisulises mõttes. See muudab ajaloo pühaks. See pühitseb vägivalla. See kujutab Läänt kui saatanlikku ja rikkuvat jõudu. See muudab poliitilised juhid pühaksõdalasteks ja sõjalised vallutused pühaks missiooniks. Võidupüha ekstaatiline tähistamine oma rituaalide ja sõdurite, tankide ja rakettide preesterliku õnnistamisega, Stalini austamine – see kõik muutub arusaadavaks just selles raamistikus. Stalin, muide, on selle unikaalse „vene usu” – „vene maailma” – arhetüüpne pühak. Seega, kui Vene õigeusk paratamatult lahkneb ülejäänud idakristlusest (vt eelnevat), siis Stalini kanoniseerimine Vene kiriku poolt kujutab endast selle protsessi järgmist loogilist etappi.

Jah, venelased on religioossed. Mitte selles tähenduses, nagu Lääs tänapäeval religiooni mõistab, vaid ainsas mõttes, mis tegelikult loeb. „Vene maailm” on nende usk. See määratleb nende maailma. Ja määratleb nende vaenlase.

Just selles raamistikus tulebki mõista Venemaa praegust sõda Ukraina vastu. Ei ole juhus, ega ka vastuolu – nagu paljud Läänes ekslikult arvavad –, et venelased samastavad oma kallaletungi Ukrainale sõjaga natsionaalsotsialistliku Saksamaa vastu. Nende vaatepunktist on see täiesti loogiline. Nii nagu Teine maailmasõda oli venelastele püha sõda Lääne vastu, nii on ka Ukraina ründamine nende jaoks püha sõda. Seda kinnitavad Vene ametnike ja õigeusu preestrite avaldused, kus nad nimetavad seda sõda pühaks ja kutsuvad regulaarselt üles Kiievit maatasa tegema. Venelastele ei ole see sõda territooriumide, ressursside ega geopoliitika pärast. Nende jaoks on see religioosne sõda – see on sõda ketserite vastu. Venelased näevad ukrainlasi kui ketserlikke äraandjaid, kes on hüljanud „vene maailma”.

Sõda ketserite vastu on kõige halastamatum, kõige andestamatum sõdade seast. Kui keegi tembeldatakse ketseriks, kaob igasugune halastuse võimalus. Sellepärast – ja see tuleb selgelt välja öelda – venelased ei nõustu ega saa põhimõtteliselt nõustuda mitte ühegi kokkuleppega Ukrainas. Ketseritega ei sõlmita leppeid – nendega ei saa koos eksisteerida. Ketserid tuleb kas füüsiliselt hävitada või jõuga „õigesse usku” pöörata.

Ukraina ainulaadne identiteet on venelaste silmis ketserlik. Seetõttu ei puhka nad enne, kui ukrainlased ja nende rahvuslik identiteet on täielikult hävitatud. Mitte enne, kui kõik ukrainlased on kas füüsiliselt kõrvaldatud või venestatud – see tähendab allutatud „vene maailmale”. See ongi sõja kui ketserivastase kampaania aluspõhimõte. Neid, keda peetakse ketseriteks, ei tolereerita – isegi kui nad sind ei ohusta ega ela su naabruses.

Paljud Läänes – isegi need, kes kindlalt toetavad Ukrainat – ei suuda endiselt mõista seda sügavamat jõudu, mis käivitab Vene agressiooni. Nad usuvad siiani ekslikult, et Venemaa tegevus põhineb huvidel, millega saaks läbirääkimiste teel kompromissile jõuda. Et kui pakkuda õigeid järeleandmisi – Ukraina neutraalsust, territoriaalseid loovutusi jne – siis oleks rahu võimalik. Aga see loogika ei kehti siis, kui sõda ei käi huvide, vaid identiteedi üle. Venemaa jaoks ei ole Ukraina naaber, kellega kaubelda. Ukraina on ketserlus, mis tuleb kustutada.

Ukraina idee kui rahvas, kellel on oma identiteet, keel ja tahe, on venelaste jaoks ränk solvang. See on reetmine, „vene maailma” hülgamine. Ja sõjas ketserite vastu ei ole kompromiss võimalik. Ketserlust ei sallita. Ketserid kas pööratakse ümber või hävitatakse. Seepärast on iga rahuvisioon, mille kohaselt Ukraina jääb alles eraldiseisva rahvusena – isegi nõrgenenuna –, Venemaa silmis olemuslikult vastuvõetamatu. Sõda ei saa nende jaoks lõppeda enne, kui Ukraina identiteet ise on hävitatud.

Aga Ukraina on vaid esimene rinne. Lõplik sihtmärk on kogu Lääs. Ja see ei ole pelgalt geopoliitika. See on Vene ristisõda. Isegi kui Venemaa ei lase rakette Berliini ega Pariisi, jääb ta Euroopale tsivilisatsiooniliseks vaenlaseks ning jätkab oma ristisõda teiste vahenditega – mürgitamise, destabiliseerimise ja Lääne ühiskonna sisemise lammutamise kaudu. Külma sõja ajal ei sõdinud Nõukogude Liit alati tankidega. Ta sõdis manipulatsiooni, õõnestamise ja propagandaga. Ta rahastas äärmuslasi ja infiltreerus Lääne institutsioonidesse. Tänane Venemaa jätkab lihtsalt sealt, kus NSVL pooleli jättis – sest Vene püha sõda pole tegelikult kunagi lõppenud.

Niikaua kui Venemaa eksisteerib oma praegusel kujul, jätkub see ristisõda. Ta jätkab segaduse, kaose ja lagunemise eksportimist Läände – mitte strateegilisest vajadusest, vaid sisemisest sundusest. Venemaa ei taotle võrdsust Läänega. Venemaa taotleb Lääne hävitamist.

Just seetõttu ei piisa poolikutest meetmetest ega ettevaatlikust ohjeldamisest. Ainus kestev tee rahuni on seista kompromissitult Venemaa vastu. Nii nagu Venemaa peab püha sõda Lääne vastu – sõda, mis tugineb identiteedile, müüdile ja metafüüsilisele vihale –, peab ka Lääs lõpuks mõistma, millise võitlusega on tegemist. See pole pelgalt konflikt piiride või mõjuvõimu pärast. See on maailmade kokkupõrge.

Ja sellise sõja loogika on halastamatu: ristisõda ei võideta diplomaatiaga, vaid vasturistisõjaga. Ei kaubelda nendega, kes eitavad sinu õigust eksisteerida. Ei lepita jõuga, mis elab sinu hävitamisest. Tuleb võidelda – mitte kättemaksuks, vaid ellujäämise nimel.

Siit tulenebki ebamugav tõde, mida Lääs peab endale teadvustama ja mille alusel tegutsema: rahu Euroopas on võimalik alles siis, kui Venemaa on lammutatud. Lääs peab lõpuks loobuma illusioonist, et ta suudab kooseksisteerida üksuse – ja maailmavaatega –, mis peab tema olemasolu pühaduseteotuseks. Et Venemaad peatada, tuleb teda purustavalt lüüa ja hävitada tema eneseidentiteet. Venemaa tuleb demilitariseerida, denukleariseerida ja jagada enam kui neljakümneks iseseisvaks piirkonnaks või rahvusriigiks. Teist teed püsiva rahuni ei ole.