Jana Tiihoneni organisatsioonis Rantakeskus avaldatud põhjalikust analüüsist selgub, et Karjala Vabariigis hiljuti vastu võetud pikaajaline rahvuspoliitika suunis kuni aastani 2036 kujutab endast varjatud, kuid süstemaatilist assimileerimisprogrammi sealsete põlisrahvaste – karjalaste ja vepslaste suhtes.
Kuigi veebruaris 2026 kuberner Artur Parfentšikovi poolt allkirjastatud dokument räägib ametlikult etnokultuurilise mitmekesisuse tunnustamisest, kultuuridevahelise harmoonia tugevdamisest ja kodanike ühtsusest, loob see tegelikkuses hierarhilise süsteemi. Vene kultuur ja keel kehtestatakse ainsa domineeriva standardina, samal ajal kui läänemeresoome rahvaste kultuur taandatakse sümboolseks, majanduslikel eesmärkidel kasutatavaks pärandiks. Selline ongi Venemaa Föderatsiooni poliitika, mis püüab tugevdada tsentraliseeritud riigivõimu, seades ohtu rahvusvähemuste kultuurilise autonoomia ja põlvkondadevahelise järjepidevuse.
Tiihoneni analüüs tõstab esile neli peamist mehhanismi, mille kaudu see varjatud assimileerimine toimub. Esiteks rakendatakse spetsiifilist ajalookäsitlust, mis rõhutab Venemaa riikluse järjepidevust ja ühtsust, marginaliseerides seejuures Karjala ajaloolist eripära ja autonoomiat. Ajaloolisi sündmusi, mis ei sobitu ühtsuse narratiiviga, tõlgendatakse ümber või jäetakse sootuks tähelepanuta, sildistades lahknevad vaated “ajaloo võltsimiseks”.
Teiseks konstrueeritakse kodanikuidentiteet viisil, mis seab vene rahvuse n-ö riiki moodustavaks rahvaks, luues sellega hierarhia, kus karjala ja vepsa identiteedid on allutatud ja teisejärgulised. Kolmandaks integreeritakse noorte haridusse riigikeskseid ja militaristlikke programme, mis kujundavad laste ja noorte identiteeti varajasest east alates domineeriva vene narratiivi järgi, kitsendades ruumi, kus karjala ja vepsa identiteet saaks loomulikult areneda. Lõpuks suunatakse toetus läänemeresoome kultuuridele eelkõige valdkondadesse nagu turism ja traditsiooniline käsitöö, muutes elava kultuuri ja keele pigem performatiivseks museaaliks ning regionaalse turunduse tööriistaks.
Eriti murettekitav on keelepoliitiline ebavõrdsus. Dokument näeb ette vene keele rolli ulatuslikku tugevdamist nii hariduses kui ka avalikus elus, samas kui karjala ja vepsa keelte institutsionaalne tugi on niigi äärmiselt nõrk. Karjala keelel puudub tänaseni ametlik staatus, hariduses on nende keelte õpetamine piiratud ning sellises olukorras vene keele edasine soosimine vaid kiirendab keelevahetust ja kohalike keelte hääbumist.
Sotsioloogilisest vaatenurgast tähendab selline poliitika, et vene identiteedi omaksvõtmine muutub ainsaks viisiks saavutada sotsiaalset tunnustust ja täisväärtuslikku osalust ühiskonnas. Assimileerimine ei toimu seega otseste keeldude või piirangute kaudu, vaid elukeskkonna kujundamise kaudu viisil, kus vähemusidentiteedi säilitamine on tehtud struktuurselt ebasoodsaks.
Rantakeskuses avaldatud analüüs osutab ka tõsistele vastuoludele rahvusvahelise õigusega. Kuigi otseseid keelde ei ole, loob selline poliitika keskkonna, mis takistab oluliselt karjalaste ja vepslaste kultuuriliste ja keeleliste õiguste realiseerimist, riivates muuhulgas kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti sätteid, mis kohustavad riike looma tingimusi vähemuste kultuurielus osalemiseks.
Eraldi tähelepanu juhitakse laste õiguste konventsiooni rikkumisele, kuna noorte allutamine militariseeritud ja ühetaolisele patriootlikule kasvatusele piirab laste võimalusi arendada ja säilitada sidet oma etnilise ja kultuurilise taustaga, rikkudes nende õigust isiklikule arengule ja oma kultuurilisele identiteedile. Karjala Vabariigi uus suunis ei ole seega mitte kultuuride kooseksisteerimise programm, vaid pikaajaline mehhanism läänemeresoome rahvaste järkjärguliseks ja struktuurseks assimileerimiseks.
