Oktoobri lõpp on Ukraina rindel toonud Vene vägedele rekordsuuruses kaotusi. Vene armee jätkab rünnakuid peamiselt Donbassi keskosas ja Zaporižžja suunal, kuid nende tulemused jäävad rängalt ebaproportsionaalseks kantud kaotustega. Veelgi kõnekam on asjaolu, et üldine rünnakute arv on mõnevõrra vähenenud, samal ajal kui Vene vägede kaotused on kasvanud. Rindele saadetud uued sõdurid paisatakse kiirustades lahingusse, et täita väejuhatuse lubadusi vallutada asulaid, mille üle tegelikku kontrolli veel pole.
Moskva jätkab oma peamise jõupingutuse koondamist Kostjantõnivka ja Dobropillja ümbrusse. Sinna suunatakse jätkuvalt suur osa Vene rünnakutest, kuid Ukraina kaitse püsib ning edasitung toimub parimal juhul üksikute kvartalite, põldude ja asulate kaupa. Lõunarindel püüab Venemaa samal ajal arendada survet Huljaipole ja Orihhivi suunal, kuid ka seal pole seni saavutatud läbimurret. Ukraina omakorda jätkab vastutegevust seal, kus Vene pealetung on takerdunud, ning on hakanud järjest tõhusamalt piirama vastase võimalusi oma üksusi varustada ja tugevdada.
Võrdlus 2024. aasta sügisega toob esile, kui palju on lahinguvälja olemus muutunud. Toona suutsid Vene väed Avdijivka vallutamise järel rakendada massiliste rünnakute taktikat, mida iseloomustasid suured inimkaotused, kuid millele aitasid kaasa veel arvukad soomusmasinad ja Ukraina toonane terav laskemoonapuudus. Täna on olukord teistsugune. Ukraina droonid ja suurtükivägi takistavad Vene miinipildujate, suurtükkide ja soomusmasinate kasutamist rindejoone lähedal. Rünnakut toetav tulejõud surutakse kaugemale ning jalavägi peab liikuma edasi väikeste rühmadena, lootes, et mõni neist suudab Ukraina kaitse vahele püsima jääda.
Harkivi rindel ei ole Vene infiltratsioonid idarindel ja läänepoolsel tiival muutnud üldist olukorda. Moskva sõjablogijad levitavad jätkuvalt väiteid Vene kontrolli laienemisest ning Bilõi Kolodjazi ja teiste asulate vallutamise kohta, kuid üksikute Vene sõdurite jõudmine mõnda piirkonda ei tõenda selle hõivamist. Ukraina kaitsjate vastutegevus on takistanud niisuguste läbimurrete kujunemist püsivateks edusammudeks. Harkivi ümbruse lahinguväli illustreerib hästi praegust rindeolukorda: tegelik kontroll võib liikuda kiiresti ja kohati olla ebaselge, kuid hästi korraldatud üksus suudab ajutiselt kontrolli kehtestada, positsioone kindlustada ning seejärel taas edasi liikuda. Otsustavaks saab see, kumb pool suudab sellist tegevust kauem ülal pidada.
Kupjanski piirkonnast saabus samal ajal oluline teade Ukraina operatsiooni „Veles“ kohta. Ukraina üksused on teatanud, et suutsid likvideerida Vene vägede viimase olulise maa-aluse sissepääsutee linna, mida Moskva oli kasutanud pärast tavapäraste liikumisteede sulgumist. Oskili alt kulgenud gaasitoru võimaldas Vene infiltratsioonirühmadel liikuda varjatult Kupjanski suunas ka siis, kui Ukraina oli maismaal olukorra enda kasuks pööranud. Toru sulgemine ei osutunud aga piisavaks, sest Vene väed puhastasid ummistusi ning rajasid külgkäike. Ukraina vastus oli kohanduda sama keskkonnaga: selle asemel, et piirduda läbipääsu korduva õhkimisega, arendasid Ukraina üksused oma maa-alust tegutsemist ja logistikat.
Operatsiooni „Veles“ tähendus seisneb eelkõige selles, et Ukraina ei püüdnud lahendada probleemi pelgalt vastase sõdurite arvulise ülekaaluga konkureerides. Ta uuris, kuidas vastane tegutseb, leidis tema liikumissüsteemi nõrkused ning töötas välja meetodi nende kõrvaldamiseks. See meenutab mõnes mõttes Esimese maailmasõja maa-aluseid võitlusi, kus vastaspooled üritasid kaevanduste ja tunnelite kaudu üksteise kaitserajatiste alla pääseda. Tänapäevane tehnoloogia on vahendid muutnud, kuid põhimõte on sama: võit saavutatakse sageli siis, kui üks pool mõistab keskkonda ja vastase käitumist paremini kui teine. „Veles“ on Ukraina hinnangul sulgenud Vene vägede viimase olulise maa-aluse juurdepääsutee Kupjanskisse. Nii on vähenenud võimalus avaldada sügavale Ukraina kaitsetsooni ulatuvat survet.
Lõmani ja Slovjanski suunal on „Vivaldi“ edu aidanud Vene pealetungi pidurdada. Moskva pole suutnud Slovjanski ja Kramatorski suunas saavutada viimastel päevadel märkimisväärset edasiminekut ning varjevõimaluste vähenemine teeb väikeste infiltratsioonirühmade tegevuse järjest raskemaks. Puude raagusolek, lühenevad päevad ja öised temperatuurierinevused parandavad soojuskaameratega varustatud droonide võimalusi inimesi tuvastada. See ei muuda talvist lahingutegevust ühepoolselt Ukraina kasuks, kuid annab eelise sellele poolele, kelle luure-, side- ja löögivahendid töötavad ühtse süsteemina. Ukraina on viimastel aastatel just selles valdkonnas märgatavalt arenenud.
Sõja kulgu ei määra siiski ainult droonid. Hästi paigutatud kuulipildujapesa, väljaõppinud jalaväeüksus ja õigeaegselt antud suurtükituli võivad endiselt rünnaku peatada. Tegelik muutus seisneb selles, et nüüd on selliste võimete kasutamine seotud märksa tihedama luurevõrgustikuga. Ukraina saab üha sagedamini tuvastada ohu enne, kui see muutub otseseks kontaktlahinguks. Vene väed võivad endiselt kasutada arvulist ülekaalu, kuid selle rakendamine muutub järjest raskemaks, kui ründav üksus on kogu oma liikumisteekonna vältel vaadeldav ja tabatav. Nõnda tekib olukord, kus kaitsjale ei pruugi enam vaja minna sama palju jalaväge kui varem, samal ajal kui ründaja peab iga uue edusammu nimel kulutama rohkem inimesi ja varustust.
Kostjantõnivka ja Dobropillja rindel avaldub see vastuolu kõige teravamalt. Toormaterjali hinnangul toimub neis kahes omavahel seotud sektoris ligikaudu pool kõigist Vene rünnakutest Ukrainas. Samal ajal on Vene väed alates septembrist suutnud oma parimal edasisuunal edasi liikuda vaid umbes viis kilomeetrit. See näitab, kui väike on strateegiline tulemus võrreldes piirkonda suunatud jõupingutustega. Kostjantõnivkas on Vene väed saanud jalgealuse linna lõunapoolse kõrghoonestuse serval, kuid sellest pole kujunenud otsustavat läbimurret. Dobropillja suunal jätkuvad katsed Bilytske kaudu edasi liikuda, ent linn on niivõrd purustatud, et selle kasutamine suurema pealetungi lähtealusena muutub järjest küsitavamaks.
Bilõtske ja Dobropillja ümbruses toimuv tuletab ühtlasi meelde, et varemete vallutamine ja toimiva sõjalise tugipunkti rajamine on kaks erinevat ülesannet. Asula võib olla kaardil vallutatud, kuid kui selle teed, hooned, varustusrajatised ja ühendused on hävitatud või pideva tule all, ei pruugi see aidata ründajal edasi liikuda. Venemaa on korduvalt maksnud kõrget hinda selle eest, et hõivata maad, millel puudub kohe kasutatav operatiivne väärtus. Ukraina võib sellises olukorras eelistada tugeva kaitsevööndi säilitamist ja Vene vägede kurnamist, selle asemel et astuda igasse võitlusse eesmärgiga iga hoone kohe tagasi vallutada.
Lõunas jätkab Venemaa survet Huljaipole ja Orihivi suunal. Huljaipole piirkonnas on lahingutegevus taas elavnenud ning Moskva otsib võimalusi liikuda edasi Zaporižžja poole. Orihiv on ründajale tähtis ka seepärast, et talvine stepp pakub vähe varjet ning asulad võivad anda nii kaitset kui ka liikumiseks vajalikke tugipunkte. Seni pole Vene väed siiski suutnud saavutada otsustavat tulemust. Ukraina on hoidnud oma positsioone põhja pool, kus Vovtša jõe ümbruse metsad pakuvad paremaid varjevõimalusi, ning tugevdanud kaitset Haichuri jõe lähedal. Samas on Venemaa logistika lõunas jätkuva Ukraina keskmaa löögikampaania surve all. See tähendab, et iga uus pealetung peab arvestama mitte ainult Ukraina esiliiniga, vaid ka järjest riskantsemate varustusteedega.
Hersoni piirkonna küsimus on praegu eelkõige humanitaarne. Okupeeritud Oleškõ elanikud on sattunud äärmiselt raskesse olukorda ning teated varustuse liikumise piiramisest on põhjustanud rahvusvahelist survet. Venemaa on väidetavalt nõustunud kohaliku relvarahuga, mis peaks võimaldama tsiviilelanike evakueerimist. Sellise kokkuleppe tegelik väärtus sõltub aga selle elluviimisest: vaja on läbipääsetavaid teid, miinide eemaldamist, toimivaid konvoisid ja turvalisi evakuatsioonikoridore. Pelgalt avaldus relvarahu kohta ei taga inimestele abi.
Ukraina kauglöögid jätkuvad samal ajal sihipäraselt Vene sõjalist ja majanduslikku taristut tabades. Pärast varasemaid rünnakuid rafineerimistehastele on löökide raskuskese osaliselt nihkunud kütusehoidlatele ja teistele sihtmärkidele, kuid see ei tähenda kampaania peatumist. Mitme olulise Venemaa raketitootmisega seotud tehase vastu kasutati väidetavalt Storm Shadow’ ja SCALP-EG tiibrakette. Avaldatud videod ning hilisemad satelliidipildid osutavad otsetabamustele, kuigi kahjustuste täielik ulatus vajab sõltumatut hindamist. Need rünnakud on tähtsad seepärast, et mõjutavad Vene relvatootmise ahelat, mitte üksnes üldist majandustegevust. Raketitootmise, kütuse ja logistika häirimine võib vähendada Venemaa võimet hoida kõrget löögitempot isegi siis, kui tal on endiselt märkimisväärsed varud.
Ukraina löögivõime mitmekesistumine teeb Venemaa õhutõrje ülesande aina raskemaks. Droonid, tiibraketid ja erineva ulatusega muud relvasüsteemid võimaldavad kombineerida rünnakuid selliselt, et vastase õhutõrje peab korraga lahendama mitu erinevat ülesannet. Üht tüüpi relva vastu sobiv lahendus ei pruugi toimida teise puhul ning kaitsesüsteemid ei suuda katta ühtviisi tihedalt kogu tohutut Venemaa territooriumi. Viimase aja rünnakud eri linnades asuvate ladude, andmekeskuste ja naftataristu vastu näitavad, et Ukraina püüab kasutada just seda hajutatuse probleemi. Ükski rünnak ei pruugi üksi otsustada sõja käiku, kuid korduvad tabamused sunnivad Moskvat hajutama kaitsevahendeid, suunama rohkem ressursse remondile ja muutma logistikat.
Moskva jätkab samal ajal Ukraina energiataristu ja tsiviilobjektide ründamist. Kiievi tsiviilpiirkondade vastu kasutatud kobarlõhkepeadega ballistilised raketid ei sobitu usutavalt väitega, et Venemaa löögid piirduvad sõjaliste sihtmärkidega. Selliste relvade kasutamine tiheasustusalal suurendab tsiviilohvreid ning tekitab laialdast ohtu ka väljaspool otsest tabamiskohta. Ukraina õhutõrje vajab seetõttu jätkuvalt täiendavaid püüdurrakette, radareid ja muid vahendeid, mis võimaldaksid kaitsta nii sõjalisi sihtmärke kui ka tsiviilelanikke. Õhutõrje puudujääk ei ole abstraktne hangete küsimus: see määrab otseselt, kui paljud inimesed ja kui suur osa kriitilisest infrastruktuurist suudavad järgmise rünnakulaine üle elada.
Kaubalaevade ründamine Mustal merel jätkub ning üks laev on sel nädalal väidetavalt põhja lastud. Venemaa tegevus ohustab nii Ukraina kui ka välisriikide kodanikke ja kaubandust. Samal ajal püsib Vene Musta mere laevastik piiratud tegutsemisruumis ning Ukraina droonid hoiavad selle järelejäänud üksused pideva ohu all. Musta mere julgeoleku küsimus on seetõttu endiselt laiem kui üksnes Ukraina sõjaline vastupanu: see mõjutab rahvusvahelist laevandust, kaubavoogusid ja riikide valmisolekut kaitsta rahvusvahelist mereliiklust.
Side- ja navigatsioonisõda on kujunenud kõigi nende arengute oluliseks ühendavaks teguriks. Ukraina droonid on hakanud senisest rohkem kasutama maastiku visuaalset tuvastamist ning muid navigatsioonilahendusi, mis vähendavad sõltuvust ühest side- või satelliitsüsteemist. See muudab Ukraina löögikampaania vastupidavamaks ka olukorras, kus Starlinki kasutamisel kehtestatakse piiranguid. Elektrooniline sõjapidamine, sidesignaalide segamine ja võime vastase droone füüsiliselt hävitada jäävad oluliseks, kuid ükski neist meetmetest ei taga üksi täielikku kaitset. Tänapäeva lahinguväljal võidab järjest sagedamini see, kes suudab hoida oma luure- ja juhtimisahela toimimas ka siis, kui vastane püüab selle katkestada.
