Rootsi võimud on algatanud uurimise kahtlustatava sabotaaži osas, mis oli suunatud strateegiliselt olulisele veepumbale Ojamaa (Gotlandi) saarel. Pühapäeval, 2. märtsil aset leidnud vahejuhtum tekitab tõsiseid julgeolekumuresid, kuna see oleks võinud viia ulatuslike häireteni saare veega varustamises, kui seda poleks kiiresti avastatud.

Politsei teatel leidsid tehnikud sündmuskohale jõudes, et elektrikapp oli jõuga avatud ning toitekaabel tahtlikult eemaldatud, katkestades seeläbi pumba elektrivarustuse. Kuigi süsteem on nüüdseks taastatud, pole kahtlustatavaid seni tuvastatud ning rünnaku motiiv on endiselt ebaselge.

Ametnikud on kirjeldanud sabotaaži kui “väga peent ja teadlikku tegu”, viidates sellele, et toimepanija omas teadmisi ja sihikindlust, et sihtmärgiks valitud taristu täpselt rivist välja viia. Kui voolukatkestus oleks jäänud avastamata, oleks see võinud põhjustada laiaulatusliku veepuuduse, kuigi piirkonna veeametnikud on selgitanud, et Ojamaal on mitu veeallikat ja kogu saar poleks täiesti kuivale jäänud. Sellest hoolimata on juhtum suurendanud julgeolekumuresid, eriti arvestades Ojamaa keskset rolli Rootsi riigikaitses.

Rünnak toimus ajal, mil pinged Läänemere piirkonnas on kasvanud, eriti pärast Rootsi liitumist NATO-ga 2024. aastal. Ojamaa, mis asub strateegilises sõlmpunktis Skandinaavia ja Ida-Euroopa vahel, on olnud nii Rootsi kui ka tema NATO liitlaste jaoks peamine sõjalise tugevdamise piirkond seoses suurenevate hirmudega Venemaa agressiooni ees. Selles kontekstis ei saa välistada võimalust, et sabotaaž on osa laiemast hübriidsõja strateegiast.

Rootsi võimud kaaluvad põhjalikult võimalikke seoseid välismõjudega. Luureteenistused analüüsivad turvakaadreid ja kohtuekspertiisi tõendeid ning uurivad ka seda, kas juhtumile eelnes küberrünnakuid või luuretegevust. Kuigi ametlikke süüdistusi pole esitatud, on Rootsi meedias viidatud sellele, et julgeolekuametnikud hindavad Venemaa seotuse võimalust. Moskva on varem avaldanud tugevat vastuseisu NATO laienemisele Läänemere piirkonnas ning kasutanud varem varjatud operatsioone, sealhulgas küberrünnakuid ja sabotaaži, et mõjutada lääneriike. Juhtumi ajastus, mis langeb kokku käimasolevate sõjaliste õppustega saare ümbruses, on ainult suurendanud spekulatsioone sihiliku provokatsiooni võimalikkusest.

Sabotaažijuhtum toob esile kriitilise taristu haavatavuse ajal, mil geopoliitiline konkurents järjest teravneb. Kui ilmnevad tõendid välisriigi seotusest, võib juhtum tähendada järjekordset eskalatsiooni Läänemerel.