Umbes tuhat aastat tagasi tõid Läänemere ääres elanud põlisusku rahvad endale värskelt ristiusku pööratud põhjanaabritelt sisse hobuseid. Värske uuring kinnitab, et Balti aladele jõudnud loomi kasutati mitte ainult ratsutamiseks ja tööloomadena, vaid ka ohverdusteks.
Hobused mängisid olulist rolli Läänemere idakalda kultuurides alates esimesest kuni 13. sajandini. Kuigi kirjalikke andmeid selle kohta napib, on arheoloogilised väljakaevamised toonud päevavalgele mitmesuguseid ratsustamisega seotud esemeid. Teada on ka, et baltlaste eliit jõi märapiima. Nüüd kinnitab ajakirjas Science Advances avaldatud uuring, et hobuseid kasutati lisaks ka ohvriloomadena.
Teadlased kirjeldasid üksikasjalikult 80 ohverdatud hobuse biomolekulaaranalüüsi. Hobuste leiukohad asuvad üheksas eri punktis Ida-Balti piirkonnas tänapäeva Poolas, Leedus ja Venemaa Kaliningradi oblastis. Kui varem arvati, et ohvriteks toodi peamiselt täkke, näitavad värsked tulemused, et sama saatus võis oodata ka märasid.
Varasemad oletused, et avalikeks ohverdusteks kasutati sihilikult täkke, olid nüüdseks kahtluse alla seatud. Uuringu juhtivautor Katherine French ja tema töörühm analüüsisid hobuste DNA-d ja leidsid, et umbes 66 protsenti ohvritest olid täkud ja 34 protsenti märad.
Kuigi hobused olid baltlaste territooriumil levinud, puudusid seni andmed selle kohta, kas hobused olid kohalikku päritolu või mujalt sisse toodud. Selle teadasaamiseks analüüsisid teadlased hobuste hambaemaili strontsiumi isotoopide suhteid. Uuringu tulemusena selgus, et 80 loomast kolm olid võõrast päritolu. Hambakroonides sisalduv strontsium pärineb hobuste poolt varases eas tarbitud toidust. Strontsiumi isotoopide analüüs võimaldas teadlastel kindlaks teha, kus loom üles kasvas ja kas ta liikus oma kasvuperioodil sünnipaigast kaugemale.
Tulemused näitasid, et kõik hobused polnud pärit Balti hõimude territooriumilt. Kõige tõenäolisemalt sündisid võõrast päritolu hobused Ida- ja Kesk-Rootsis või Lõuna-Soomes. Kõik kolm hobust elasid radiosüsiniku meetodi põhjal 11.–13. sajandil. See oli veel periood, mil ametlikult 1164. aasta ristiusku pöördunud Rootsi kuningriigis esines põlisusu vastupanu.
Kaliningradis maeti üks võõrast päritolu hobune koos Skandinaavia mõjutustega esemega – kaaluga, mis oli ilmselt seotud kaubavahetusega. See viitab, et hobuse baltlasest omanik oli põlisusku kaupmees. Teine võimalus on, et imporditud hobused saabusid Balti aladele koos oma skandinaavia omanikega, kes maeti balti stiilis.
Mõlemal juhul tõestavad tulemused, et hobused ületasid Läänemerd laevadel. Seda pole varem arheoloogiliselt tuvastatud. Suurbritannia Cardiffi ülikooli loomaarheoloog Flint Dibble peab seda uurimust ühtaegu nii uuenduslikuks kui ka mõjusaks, tuues selgust sellesse, kuidas teaduslikke meetodeid saab rakendada iidsete loomapopulatsioonide uurimiseks.
Katherine French plaanib sama teema uurimisega jätkata. Praegu töötab ta eraldi uurimusega muistse laevanduse kohta, et teha kindlaks, kuidas ja kui palju hobuseid võidi viikingiaegsetel kaubalaevadel transportida.
Tänu sellele uuringule saame paremini mõista Läänemere äärse iidse kultuuri ja kaubandusvõrgustike keerukust. Paganate hobuseohverdused, imporditud loomad ja nende seotus Skandinaavia kultuuridega avavad uue peatüki meie teadmistes selle piirkonna ajaloost. See avastus tõestab, et hobused ei olnud mitte ainult transpordi- ja tööloomad, vaid ka olulised rituaalide ja kaubanduse jaoks, ühendades erinevaid põlisusku hõime üle Läänemere.
