Viimastel nädalatel on kristlikust konservatiivist poliitik Varro Vooglaid esinenud terava kriitikaga rahvusluse suunal, tuues esile oma distantseerumise traditsioonilisest rahvuslikust mõtteviisist. Tema seisukohad on tekitanud poleemikat eriti seoses tema väidetega, et rahvuslik kokkukuuluvus ei ole ühiskondliku hüvena olulisem kui moraalne ja religioosne ühtsus.
Vooglaiu hiljutises Facebooki-postituses kritiseeris ta Andres Aule ja Jaak Valge artiklit rahvusterviklusest. Ta kirjutas: “Pealtnäha (st loosungina) paistab selline visioon ju ilusana, aga lähemalt vaadates ilmneb selle põhimõtteline puudus, milleks on hüvede õige hierarhia ümberpööramine, sest rahvuslik ühtsus ei ole ühiskondliku hüvena olulisem kui ideeline ühtsus.” Selle seisukohaga seadis Vooglaid kahtluse alla rahvusidentiteedi kui esmase siduva jõu ühiskonnas, eelistades selle asemel moraalset ja religioosset ühtsust.
“Vundamendiks, millele saab ühtekuuluvust ehitada, on ühised (moraalsed, religioossed, ühiskondlikud) ideaalid, mitte asjaolu, et ollakse sündinud samale maalapile ja räägitakse sama keelt,” leiab Vooglaid. Tema jaoks on rahvusliku ühtsuse küsimus allutatud ideelisele ühtsusele, mis väljendub läbi jagatud väärtuste ja veendumuste. “Minu jaoks on siin põhimõttelise eriarvamuse koht, aga eks siit jooksebki veelahe rahvusluse ja konservatiivsuse vahelt,” lisas Vooglaid, rõhutades selget erinevust enda ja traditsioonilise rahvusluse vahel.
Vooglaiu seisukohtadele vastas Ruuben Kaalep, kes kritiseeris Vooglaiu lähenemist kui usuvabaduse vastast. Kaalep märkis: “Nõuda kõigilt ühiskonnaliikmetelt samasuguseid religioosseid ideaale on võrdväärne nõudega, et kõik ühiskonnaliikmed peaksid end vaktsineerima.” Kaalepi arvates peitub Vooglaiu kriitika rahvusluse suhtes pigem soovimatuses tunnistada sünnimaa ja emakeele olulisust. Ta lisas: “Eesti rahval ei ole ega pea olema ühised religioossed ideaalid, sest religioossus on eestlase jaoks tavaliselt vägagi isiklik küsimus.”
Vooglaid vastas Kaalepi kriitikale, väites, et tema eesmärk ei ole sundida kõiki jagama samu religioosseid ideaale, vaid pigem tõsta moraalsed ja ühiskondlikud ideaalid kõrgemale rahvuskultuurist. “Rahvuskultuur tegelikult paljuski ju ongi nende tasandite ideaalide väljendus konkreetse rahva elus. Ehk kui ei ole ühtsust nende ideaalide tasandil, siis pole sisuliselt ka rahvuskultuur võimalik,” arvab Vooglaid.
Ta märkis: “Päris kindlasti ei taga ühtsust püüdlus kunstlikult kokkukuuluvustunnet õhutada, lihtsalt selle tõttu, et räägime sama keelt ja elame samal maalapil.” Vooglaiu arvates ei piisa rahva ühtsuse säilitamiseks üksnes etnilisest kuuluvusest ja keelelisest ühisosast, pidades sellist rahvustunnet pinnapealseks ja isegi eksitavaks.
Ruuben Kaalep vastas sellele teravalt, rõhutades, et just etniline kokkukuuluvus ja hõimutunne on maailma ajaloos olnud üks võimsamaid liikumapanevaid jõude, mis on rahvaid ühendanud. Kaalep kritiseeris Vooglaidu selles, et viimane seob rahva õnne ja edu tingimata enda propageeritavate moraalsete ja religioossete väärtuste järgimisega, mis Kaalepi hinnangul on aga rahvale peale surutud. “Sinus kõneleb kibestumus: “Kui minu ideaalid teid ei kõneta, siis ärgu olgu teil rahvana õnne!”” võttis Kaalep kokku Vooglaiu seisukoha.
Vooglaid vastas sellele sarkasmiga: “Jõudu sulle selle hõimutunde ürgse jõu pinnalt rahvusterviklikkuse poole püüdlemisel. Minul kindlasti mingit hõimutunnet ei ole ja ma ka ei tunne peaaegu kedagi, kellel oleks.” See vastus süvendas veelgi lõhet tema ja traditsiooniliste rahvuslaste vahel.
Vooglaiu ja Kaalepi vaheline debatt peegeldab sügavat maailmavaatelist erimeelsust rahvuslaste ja kristlike konservatiivide vahel Eestis. Vooglaiu rõhuasetus moraalsetele ja religioossetele ideaalidele võib leida poolehoidu nende seas, kes otsivad sügavamat sidet Euroopa kristliku minevikuga, kuid samas tekitab see võõristust nende puhul, kes näevad rahvuslust kui peamist eestlasi siduvat jõudu.
