Varalahkunud ajaloolane: Muinas-Eesti vanemad valitsesid maad ka pärast ristisõdu

33-aastaselt lahkunud Tartu Ülikooli ajaloodoktorant Kristjan Kaljusaar (1990–2023) oleks võinud saada üheks käesoleva sajandi kõige väljapaistvamaks Eesti keskaja uurijaks. Tema peamine uurimistöö puudutas Liivimaa ristisõdu ja nendega kaasnenud ühiskondlikke muutusi 13. sajandil. Eelnevalt oli Kaljusaar uurinud sama perioodi võimusuhteid toona prantslaste valitsetud Inglismaal, millest ajaloolane avastas huvitavaid paralleele Eestiga. Kaljusaare viimaseks uurimuseks jäi “Virumaa läänimehed 13. sajandi esimesel poolel“, kus ajaloolane vaatles senisest põhjalikumalt mitmete muinaseesti ülikute rolli maa valitsemisel pärast ristiusustamist.

Eesti ristiusustamine toimus valdavalt sõjakäikude tulemusel ja vägivalla ähvardusel, kuid ometi ei tekitanud see õigusetut olukorda ega katkestanud traditsioonilisi maavaldus- ja omandisuhteid. Juba Jüri Uluots analüüsis oma klassikalises uurimuses “Eestlaste lepingud võõrastega XIII sajandil” muinaseestlaste alistumisleppeid, järeldades nende kaudu, et Eesti Vabariigi õiguslik järjepidevus ulatub tagasi muistsete maa- ja kihelkondadeni. Eriti puudutab see Põhja-Eestit ja Saaremaad, kus sõjas kaotajaks jäänud eesti ülikud küll tunnistasid Mõõgavendade ordu või Taani kuninga üleolekut ja võtsid vastu uue usu, kuid säilitasid tihti võimu oma põliste maavalduste üle, jäädes edaspidigi kohalikeks vasallideks.

On võimalik, et nendest Muinas-Eesti suguvõsadest võrsusid ka paljude baltisaksa aadliperekondade juured, millest üldjuhul on kirjalikke teateid alates 13.–14. sajandist. Vana-Liivimaa võimustruktuur soosis sotsiaalse hierarhia kõrgematel astmetel oma emakeele kaotamist: esmalt mindi üle alamsaksa, hiljem saksa keelele. Kuid see protsess võttis aega mitusada aastat. Ilmselt kuni Jüriöö ülestõusuni jätkasid eestlastest vasallid suurel määral oma ristisõja-eelsete poliitiliste huvide eest seismist. Põhja-Eesti suurim maaomanik 13. sajandil oli Dietrich von Kyvel (ka Thideric de Kivele), kelle puhul on varem samuti kahtlustatud eesti päritolu ja peetud teda nii Rakvere kivilinnuse kui Narva linna rajajaks, samuti Taani kuninga asehalduriks kogu Virumaal. Suures osas Kyvelile keskendub ka Kaljusaare viimane töö.

Kaljusaar lähtus oma viimases töös peamiselt kuulsast “Taani hindamisraamatust” ja selles leiduvast “Suurest Eestimaa nimistust”, kõrvutades selle andmestikku kroonikatekstidega ning ürikulise ja arheoloogilise materjaliga. Ta keskendus kõige enam Pudiviru piirkonnale, mis asus praeguse Väike-Maarja valla lõunaosas Emumäe ja Salla ümbruses. Nende allikate põhjal rekonstrueeris Kaljusaar ristisõja järel jagatud kirikuläänide korralduse Pudivirus ja järgneva võimusuhete dünaamika. Kogu Virumaa mõõtmes toiminud võimuvõrgustikest püüdis Kaljusaar samuti anda senisest põhjalikuma ülevaate, vaadeldes eelkõige just Dietrich von Kyveli valdusi.

Kaljusaare sõnul jäid muinaseestlased Virumaal endiselt väga mõjukaks. “Läänide jagamisest vasallidele Virumaal pole 1220. aastate algusest teateid ning tõenäoliselt jäid kohapeal jätkuvalt valitsema senised muinaseliidi esindajad,” rõhutab ta. “1220. aastate esimesel poolel kujutas võimupilt endast usutavasti jätkuvalt samasugust eesti eliidi poolt domineeritud süsteemi nagu enne kristianiseerimist, ehkki formaalselt oldi Taani või Riia valitsemise all.” Kohalikud virulaste vanemad ei olnud rahul võõramaiste vasallide sisseimbumisega, mis võis ajendada ka virulaste vastuhaku 1230. aastate alguses.

Nende konfliktide lahendamisega tegeles Põhja-Eestis paavsti legaat Guglielmo (tuntud ka kui Modena Wilhelm), kes korraldas 1226. aastal kogu Virumaa vanemate kohtumise Pudivirus. “1226. aasta alguses polnud Pudivirus võrreldes muinasajaga poliitiliselt palju muutunud: valitses kohalik eliit, vast Tabelini suguvõsa,” kirjutab Kaljusaar. Varasem Pudiviru vanem Tabelin oli selleks ajaks surnud, kuid suure tõenäosusega valitsesid tema järglased piirkonda edasi. Kokkukutsutud Virumaa eliidi seast nimetas paavsti legaat vanemad ja kohtunikud. Samal aastal asus Virumaal kirikulääne jagama paavsti viitselegaat Giovanni, kuid seegi ei vähendanud kohalike ülikute sõnaõigust. “Muude ressursside puudusel jagas ta kirikuvasallidele eeskätt kümniselääne ehk maksustusõigust, mille kõrval säilis ka eesti taustaga muinaseliidi võim,” uskus Kaljusaar.

Ka uute vasallide hulgas võis olla palju eestlasi. “Etnilisest aspektist tasub veel rõhutada, et vasallistaatus ei tähendanud sugugi, et lääni pälvis just välismaist päritolu sõjamees,” kirjutas Kaljusaar. “Näiteks saarlasest Albert de Osilia sai tõenäoliselt pärast riialaste 1227. aasta sõjakäiku Põhja-Eestisse mõõgavendade käest 22 adramaa suuruse lääni Tallinna lähistel.” Ta pidas võimalikuks, et viitselegaat Giovanni kaudu said paljud saarlased ka kiriku vasallideks. “Usutav on ka kas Viru- või mujalt Eestimaalt pärit kohalike ülikute leidumine nii paavsti, mõõgavendade kui Taani kuninga vasallide seas,” leidis ajaloolane. “Samuti võis leiduda virulaste muinaseliidi seast pärinenud tähtsaid läänimehi, nagu lausa 89 adramaa jagu külasid vallanud Albern de Kokæl, kelle puhul on pakutud võimalikku eesti päritolu.”

Taani võim Põhja-Eesti (Revala ning Harju-, Viru- ja Järvamaa) üle kindlustati 1238. aastal Stensby lepinguga, misjärel kuningas asus läänimeestele maid jagama. “13. sajandi keskpaigaks olid kõige tulisemad konfliktid vaibunud ning välja oli kujunenud uus status quo, milles etendasid keskset osa Virumaal äärmiselt mõjukal positsioonil seisnud läänimehed, kes faktiliselt olid maakonna reaalsed valitsejad,” kinnitab Kaljusaar. Kõige vägevamaks vasalliks kogu Taani võimualal tõusis Dietrich von Kyvel, kelle valduses oli ligi 450 adramaad. Samas toob ajaloolane välja, et neist vaid 251 olid kuningalt ametlikult saadud, ülejäänud ligi 200 Kyvelile kuulunud adramaad olid aga talle juba varem kuulunud või jõuga omandatud.

Nii näiteks kajastab ka “Taani hindamisraamat” konflikti tähtsa sadamakoha lähedal asunud Purtse küla pärast. Kuningas oli enamiku Purtsest läänistanud Ricarduse-nimelisele vasallile, kuid tegelikult valdas seda hindamisraamatu sõnul õigusvastaselt Kyvel. “Sõnastusest nähtub, et vähemalt mõjukamad vasallid olid Virumaal ka administratiivses plaanis kohtadel juurutanud oma reaalse vahetu ülemvõimu ehk praktiliselt valitsuskorra,” märkis Kaljusaar hindamisraamatut analüüsides. Kyvelile kuulus suur läänivaldus ka teise Virumaa olulise sadamapaiga Toolse juures.

Kõige silmapaistvamad maavaldused hõivas Kyvel aga Rakvere ehk Tarvanpää linnuse ümbruses. “Kahjuks varjutab Kyveli võimu kasvu uurimist allikatevaegus, kuid püüdes seda rekonstrueerida, näib tõenäoline stsenaarium, kus ta Tartu piiskopi vasallina või sealsete suurnike hõimlasena toetas viitselegaat Giovannit ja pälvis seeläbi kirikulääni Pudivirus,” püstitas Kaljusaar hüpoteesi. “Usutavasti 1230. aastate alguses toimunud virulaste ülestõusu maha surumisel ja/või Põhja-Eesti orduhärruse alla mineku järel võis ta kindlustada endale uusi valdusi maakonna südames – Rakvere-Tarvanpää kandis.” Nii saavutas ülik strateegiliselt tugeva positsiooni nii poliitilises kui majanduslikus plaanis: Rakvere näol oli tegu peaaegu ideaalse paigaga suurte maavalduste üle valitsemiseks, leidis Kaljusaar.

See viis Kyveli poliitiliste intriigide keskmesse, milles oma rolli mängisid nii Mõõgavendade ordu, paavst kui Taani ja Rootsi kuningriigid. “Mõõgavendade jaoks oli vägevate vasallide positsioon Kirde-Eestis tülikas, aga liiga tugev, et seda kerge vaevaga murda, mistõttu püüdis ordu murendada suurnike võimu, pikkides nende ulatuslike valduste sekka enda toetajate väiksemaid lääne,” kirjutab Kaljusaar. Kyvelile kuulunud suur Tõrma küla aga pidi saama Virumaa kirikuvõimu keskuseks. “Näib, et 1240. aastatel üritas Kyvel mahhineerida sinna talle sobivat piiskoppi, manipuleerides järelikult ka vaimulike võimustruktuuridega,” viitab ajaloolane. “Kuigi juba enne sajandi keskpaika jäi ta kuninga ja kiriku survel ilma osast enda valdustest, suhtles suurvasall hiljemgi otse paavstiga ja korraldas 1256. aastal rootslaste osalusel omaette ristiretke Vadjamaale.”

Samuti kuulusid Kyvelile mitmed valdused Revalas. Sedavõrd suurte alade valitsemine nõudis korralikku võimuvõrgustikku ja maaomanikule ustavaid kohalikke administraatoreid. “Halduriteks võisid olla Kyvelit toetanud, aga ka kohalikku autoriteeti evinud eesti muinaseliidi liikmed, kelle ridadest pärines vast ka tema allvasalle,” pidas Kaljusaar kõige tõenäolisemaks. Nende töö oli valvata strateegilisi tugipunkte ja sadamakohti ning teostada järelevalvet oluliste ühendusteede üle. Kohalikke eestlastest haldureid on teada nii Harjumaalt kui Virumaalt. Viimastest tõi Kaljusaar nimeliselt esile kaks allvasalli, kelleks olid Hiltæ ja Thideric.

Hiltæ oli lääniks saanud seitsme adramaa suuruse Lante küla, mis asus Hulja naabruses. Läänistaja ei olnud aga kuningas. “Pole võimatu, et Hiltæ, kes vast pärines kohaliku eesti eliidi seast, tegutses seal vägeva suguvõsa maade haldurina, kelle lokaalne autoriteet võis tuleneda juba tema (eellaste) muinasaegsest ülikustaatusest,” kirjutab Kaljusaar. Kuna allvasall Thideric ja suurmaaomanik Kyvel kandsid sama eesnime, oletas ajaloolane, et läänimehe ristimisel oli Kyvel olnud talle vaderiks ja saanud seega eestikeelse nime asemele uue nime oma isandalt, nagu tol ajal oli tihti tavaks. Thideric sai Kyvelilt lääniks kuue adramaa suuruse Essu küla enam-vähem poolel teel Rakvere ja Toolse sadama vahel.

Just ristimisel toimunud nimevahetused muudavadki keeruliseks eestlastest ülikute täpse osakaalu hindamise 13. sajandi vasallide hulgas. Ent kohaliku taseme muinaseesti ülikkonna püsivusele viitab ka arheoloogiline andmestik. “13. sajandil oli usutava muinaseesti taustaga läänimeeste kõige levinum nimi Johannes,” on Kaljusaar teisal välja toonud. “On eeskätt uurimisparadigma küsimus, kas allikates lisateabeta mainitud Johanneseid – vasallide seas on neid mitu – tuleks vaikimisi pidada pigem sakslasteks või eestlasteks.”

Veel 1343. aastal Jüriöö ülestõusu ajal oli eestlastest vasallidel Taani valdustes igal juhul oluline roll. “Selliste vanemate või haldurite seast võisid ühtlasi pärineda Jüriöö ülestõusu pealikud,” kinnitab Kaljusaar. “Teatav autoriteet lubanuks neil pidada läbirääkimisi Rootsi ja Pihkva kõrgete võimukandjatega ning kui nad vastutasid väeteenistuskohustuse eest, kuuletunuks neile relvajõud, millele toetuda, kui Taani kuninga erakorralised maksud vimma sütitasid või agar vasallimõisate rajamine (eriti Harjumaal, kus ülestõus puhkes) kohalikku võimusüsteemi ja elukorraldust lammutas.”