Me kõik teame neid lugusid: vanaisa, kes suutis teibi ja traadiga töökorda seada mis tahes kodumasina, või vanaema, kes harutas vana kampsuni üles, et sellest uued sokid kududa. Eesti Rahva Muuseumi teaduri Tenno Teidearu uurimus näitab, et asjade parandamine ei ole mineviku igand. Vastupidi – see, miks ja kuidas me asju parandame, peegeldab väga täpselt meie ühiskonnas toimuvaid suuri muutusi. Kui okupatsiooniajal oli parandamine range eluline paratamatus, siis tänapäeval on sellest saamas teadlik vastupanu raiskavale tarbimisühiskonnale.
Nõukogude Liidu majandussüsteemi on tabavalt nimetatud “parandusühiskonnaks”. Pidev kaupade puudus ja poes müüdavate asjade kõikuv kvaliteet tähendasid, et inimestel ei jäänud muud üle, kui oma asju lõputult putitada ja ümber teha. Nagu Teidearu viitab, nimetavad teadlased Nõukogude sotsiaalmajanduslikku süsteemi “parandusühiskonnaks (repair society), kus kodune parandamine, korduvkasutus ja esemete ning materjalide ümbertegemine… olid tarbimiskultuuri tavalised osad kui majanduslik paratamatus.” Selle olukorra tingis “kaupade puudus või nende madal kvaliteet Nõukogude plaanimajanduse tõttu”.
Inimeste jaoks nõudis see pidevat isiklikku tööpanust. “Pikendamaks toodete eluiga või muutmaks ja tegemaks neid ümber, oli tavapärane – ja tihti vajalik – panustada tasustamata tööd ja aega,” kirjutab Teidearu. See lõi omapärase kultuuri, kus tarbija pidi sageli olema ka tootja ja leidur. Vana sukkpükste materjal kooti toolikateteks, katkiste põlvedega püksid said uhked lapid ning asjade äraviskamist peeti ebamõistlikuks. Need oskused pärandusid peredes põlvest põlve ning moodustavad tänaseni Eesti kultuurimälu olulise osa.
Kui 1990. aastatel avanesid uksed läänelikule küllusele, tabas eestlasi omamoodi tarbimisjoovastus – asjade omamine ja ostmine muutus uue, ihaldusväärse identiteedi osaks. Tänaseks oleme aga jõudnud ajastusse, kus meid ümbritseb paljuski hingetu tarbimisühiskond, mida iseloomustab lühikese elueaga masstoodang ja plaanitud vananemine. See teadlikult tekitatud sõltuvus uute asjade pidevast ostmisest on aga hakanud inimestes tekitama trotsi ja sügavat frustratsiooni, suunates meid muuhulgas leidma lahendusi oma pärandist.
Teidearu rõhutab: “Selles artiklis pakutakse välja, et kaupade muutuval materiaalsusel on poliitiline tähendus, mis kujundab hinnanguid sotsiaalmajanduslikule süsteemile.” Raskesti parandatavad asjad ärritavad inimesi ja see “kutsub esile nende kriitika tänapäevase kapitalistliku masstootmise ja tarbimishulluse suhtes, eriti kui nad teevad võrdluse Nõukogude tarbimiskultuuri kogemustega.”
Just toodete lühike eluiga ja raiskav majandusmudel on need, mis on teinud parandamisest tänapäevase protestivormi. Uuringu üks peamisi järeldusi sõnastab selle pöörde väga selgelt: “Käesolev artikkel pakub esiteks välja, et selmet olla Nõukogude ajal tingitud nappusest ja paratamatusest, on asjade parandamise tänapäevane tähendus Eestis tihedamalt seotud vastupanu ja sekkumisega praegusesse kapitalistlikku majandussüsteemi.”
Masstarbimise virvarris on meie suurimaks trumbiks kujunemas põlvest põlve pärandatud talupojatarkus ja traditsioonilised käsitööoskused. Villase soki või kampsuni nõelumine ei ole eestlase jaoks lihtsalt eseme eluea pikendamine, vaid sügavalt juurdunud kultuuriline refleks ja füüsiline kontakt materjaliga. See on ehe, kätega tehtav töö, mis aitab taastada inimese isikliku suhte asjadega, mille hingetu masstoodang on püüdnud meilt ära võtta.
Tänapäeval on see traditsiooniline hoiak võtnud ka täiesti uusi, loomingulisi vorme, mida võib nimetada käsitöö-aktivismiks. Parandamine ei pea enam olema nähtamatu häbenemine. Uuringus tsiteeritud käsitöömeister Kairi võtab uue suhtumise ideaalselt kokku: “Ma teen parandused teadlikult ja tahtlikult nähtavaks. Parandamine tavaliselt paistab silma; ma isegi ei püüa seda varjata ja see on taotluslik. Parandamine ei ole enam vaesuse tunnus; see on elustiilivalik.”
Meie suhe katkistesse asjadesse näitab, millises ühiskonnas me elame. Nõukogude ajal nõeluti sokke, sest uusi polnud kuskilt võtta. Tänapäeval parandame nutitelefone ja riideid, sest me ei taha, et meie planeet mattuks prügi alla. Uuring näitab, et meie kultuurimälu – vanaemade ja vanaisade lood ning pärandatud oskused – annab sellele masstarbimisele vastu astumiseks tugeva vundamendi. Nagu Teidearu järeldab: “See vastupanu, sealhulgas hiljuti tekkinud parandusliikumised, võib olla kultuuriliselt informeeritud, inspireeritud ja võimestatud kohaliku kultuurimälu ja pärandi poolt, esindades samas ka jätkusuutlikumaid majandamisviise.”
