Saksamaal ilmus eelmise aasta lõpus Benedikt Kaiseri uus raamat „Der Hegemonie entgegen. Gramsci, Metapolitik und Neue Rechte“ („Hegemooniale vastu. Gramsci, metapoliitika ja uusparempoolsus“), mis on juba pälvinud tähelepanu sealsetes rahvuslikes poliitilistes ringkondades. Tegemist on süstemaatilise käsitlusega sellest, kuidas poliitiline võim kujuneb ja püsib eelkõige kultuuri, mõtlemisharjumuste ning igapäevase enesestmõistetavuse tasandil.

Benedikt Kaiser (sündinud 1987) on Saksa uusparempoolse mõttevoolu üks tuntumaid autoreid ja publitsiste. Oma uues teoses võtab ta lähtepunktiks itaalia marksisti Antonio Gramsci ideed, eriti tema hegemooniakäsitluse, ning näitab, miks just need mõisted on tänapäeva poliitilises võitluses vältimatult olulised. Märgiline on ka Saksamaa Vasakpartei juhi Ines Schwerdtneri hiljutine tõdemus: „Uusparempoolsed on Antonio Gramscit viimastel aastatel paremini mõistnud kui meie“.

Raamatu keskmes on hegemoonia mõiste. Kaiser selgitab, et hegemoonia ei tähenda üksnes otsest poliitilist võimu, vaid eelkõige seda, millised ideed, väärtused ja hoiakud muutuvad ühiskonnas vaieldamatuks „tervemõistuslikkuseks“. Kui parlamentaarne võim võib vahetuda, siis hegemoonia igapäevases mõtlemises püsib sageli palju kauem ja suunab ka poliitilisi otsuseid. „Tõeline hegemoonia avaldub argipäevas, mitte valimispäeval,“ rõhutab Kaiser.

Teoses avatakse samm-sammult Gramsci võtmemõisted, nagu „igapäevane arusaam“, „ajalooline blokk“ ja „orgaaniline intellektuaal“. Viimase all peab Gramsci silmas ühiskondlikku tegijat, kes suudab oma maailmavaate siduda konkreetsete inimrühmade elu ja kogemusega ning seeläbi mõjutada nende mõtlemist. Kaiseri hinnangul ei saa selleks olla pelgalt enesereklaamile orienteeritud arvamusliidrid, vaid inimesed, kellel on selge maailmavaade ja side oma kogukonnaga.

Oluline osa raamatust on pühendatud uusparempoolsuse kujunemisloole Saksamaal. Kaiser rõhutab, et uusparempoolsust ei saa mõista ühtse ja monoliitse liikumisena, vaid pigem mitmekesise, ent koostööle orienteeritud mõtteruumina. Tema hinnangul on parempoolse mõtte üheks püsivaks nõrkuseks olnud sisemised lõhed ja vastastikune sildistamine, samas kui vasakpoolne leer on suutnud hoida väliselt ühtsuse kultuuri ka sisemiste erimeelsuste kiuste.

Eraldi peatükis analüüsib Kaiser Saksamaa Kristlik-Demokraatliku Liidu ja Kristlik-Sotsiaalse Liidu rolli liberaalse hegemoonia kujunemisel. Tema hinnangul on liiduparteid keskendunud eelkõige võimu säilitamisele, kohandudes järjest uute ideoloogiliste normidega, selle asemel et kujundada ise ühiskondlikku suunda. „Tänane Merzi ja Rödderi ‘konservatism’ on eilne vasakliberalism,“ kirjutab Kaiser kriitiliselt.

Raamat seab kahtluse alla arusaama, et hegemoonia on üksnes kultuuriline nähtus. Kaiser rõhutab, et Gramsci nägi hegemooniat alati seotuna poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike jõududega. Kultuuriline mõju ilma reaalse ühiskondliku ankurdamiseta jääb pealiskaudseks. Seetõttu paigutab autor metapoliitika parteipoliitika kõrvale selle vältimatu eeltingimusena.

Kaiser toob illustratiivseid näiteid ka argielust, näiteks saksa jalgpallistaadionite fännikultuurist, kus vasakpoolsed hoiakud on tema hinnangul saavutanud ülekaalu tänu järjekindlale kohalolule ja loobumisele ideoloogilisest „distantseerumisest“. Parempoolsete tagasitõmbumine loosungi „ainult sport“ taha tähendas tema hinnangul hegemooniavõitluses võidu loovutamist.

„Der Hegemonie entgegen“ on kirjutatud käsiraamatuna neile, kes tegutsevad nii reaalses poliitikas kui ka kultuurilistes allhoovustes. Raamat rõhutab, et ideede võitlus eelneb alati institutsionaalsele võimule ning ilma selleta jäävad ka poliitilised läbimurded ajutiseks. Kes soovib ühiskonda muuta, peab alustama sellest, mida inimesed peavad enesestmõistetavaks, leiab Kaiser.