Teisipäeva, 6. veebruari õhtul lahkus 102 aasta vanuselt Hans Savisik, Viljandimaa vanim mees ning üks viimaseid Eesti Leegioni veterane ja Sinimägede lahingus osalenuid.
Hans Savisik sündis 21. oktoobril 1921 Viljandimaal Võisiku vallas. Ta lõpetas kooli Põltsamaal ning asus elama Leie külla. Juba 1941. aasta Suvesõjas võitles ta punaste vastu Vaibla lahingus. Oma kohustust riigi ja rahva ees täites astus ta Omakaitse Leie kompaniisse ning hiljem, 1941. aastal, sõlmis lepingu Wehrmachtiga, osaledes julgestusüksuses.
Savisik andis olulise panuse Eesti vabadusvõitluses, võideldes Eesti Leegioni ridades Neveli ja Narva rinnetel. 1944. aasta kaitselahingutes võitles Savisik Sinimägedel ja Permiskülas. Pärast sakslaste taganemist jõudis Savisik oma üksusega Lätti, kuid seal otsustati mitte minna Saksamaale, vaid naasta kodumaale, lootes end okupatsioonivõimu eest niikaua varjata, kuni Eesti uuesti vabaneb.
Pärast sõda tuli Savisikul end punavõimu eest varjata ning ta pidi kodumaal peitu jääma, kandes endas sõjatraumade raskust. Lootes amnestiale, tuli ta metsast välja, ent vangistati peagi ja saadeti Siberisse tavapärase karistusega 25+5 aastat. Ometi ei murdnud need rasked ajad tema vaimu, ning isegi vangilaagris Jakuutias näitas ta üles suurt visadust ja järjekindlust. Seal remontis ta pumpasid ja sai metallipesemisvabrikus eluohtliku radioaktiivse mürgituse, kuid põdes ränga palaviku läbi ja jäi ellu.
Pärast sõda leidis Savisik endale mitmeid töökohti ning tuli toime ka vangilaagris oldud perioodiga. Ta oli mees, kes ei murdunud isegi kõige raskematel hetkedel, vaid säilitas alati väärikuse ja otsustavuse. Tema elu oli täis seiklusi, väljakutseid ja eneseületamist ning ta oli eeskujuks paljudele oma tugeva vaimu ja järjekindlusega.
Viimastelgi eluaastatel jätkas Savisik oma aktiivset eluviisi ja inspireeris teisi oma optimismiga. 99-aastane Hans Savisik otsustas 2021. aasta suvel minna Pilistvere hooldekodusse, aga kahe nädala pärast lahkus ta sealt, sest tal ei lubatud puid lõhkuda.
Lisaks Saksa vormis teenitud medalitele, Kotkaristi V klassile ja Vabaduse Tammepärja aumärgile oli Savisik ka Eesti Sõjameeste Sakala Ühingu pikaajaline liige. Eesti Sõjameeste Sakala Ühingus on nüüd järel ainult üks endine võitleja.
Hans Savisikku mäletatakse alati naerusuise ja sõbraliku vanahärrana, kes oli alati valmis jagama oma rikkalikku kogemust ning kes suutis oma elurõõmuga nakatada kõiki ümbritsevaid. Tema lahkumist leinavad nii tema lähedased kui ka kogukond tervikuna ning tema mälestust kannavad edasi kõik need, kes hindavad tema panust Eesti vabadusvõitluses.
