USA president Donald Trump on andnud viimastel nädalatel selgeid märke võimalikust kannapöördest oma välispoliitilises suunavalikus. Kui tema esimest ametiaega iseloomustasid lähedased suhted nii Venemaa presidendi Vladimir Putini kui Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahuga, siis nüüd paistab, et Trump on liikumas eemale senistest liitlastest ning avamas uusi diplomaatilisi uksi – eelkõige Ukrainale ja isegi Palestiinale.
Trumpi suhtumine Venemaa presidenti on viimastel päevadel muutunud märgatavalt teravamaks. Pärast paavst Franciscuse matuseid Vatikanis, kus USA president kohtus ka Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõiga, postitas Trump ühismeediasse vihase avalduse, milles süüdistas Putinit sihitus vägivallas. „Tal polnud mingit põhjust lasta rakette tsiviilaladele. See paneb mind mõtlema, et võib-olla ta ei tahagi sõda lõpetada, ta lihtsalt mängib minuga,“ kirjutas Trump, vihjates vajadusele karmistada majanduslikku survet Venemaale.
Seda hinnangut kordas ta veel kord, kui Vene väed ründasid Kiievit droonide ja rakettidega: „Vladimir, LÕPETA! Teeme selle rahuplaani ükskord ÄRA!“ kõlas Trumpi pöördumine. Tõenäoliselt osutab see eelkõige kannatamatusele, et Trumpi lubatud kiire rahukokkulepe endiselt viibib.
Samas pole Trump jätnud kriitikat ka Ukraina aadressil. Ta on korduvalt väljendanud rahulolematust, et Zelenskõi ei ole valmis alustama rahukõnelusi ilma relvarahu eeltingimuseta. „Ma hakkan kahtlema, kas Ukrainal üldse on soovi lepinguni jõuda,“ kirjutas Trump. Ta nõuab, et kohtumine Putini ja Zelenskõi vahel toimuks viivitamatult, isegi kui kokkulepet esialgu ei saavutata – vähemalt selguks, „kus me tegelikult seisame“.
Trumpi muutuv hoiak peegeldub ka tema suhetes Iisraeliga. Valge Maja vallandas hiljuti riikliku julgeolekunõuniku Mike Waltzi, kes oli varjatult koordineerinud Iisraeli peaministri Netanyahuga võimaliku sõjalise rünnaku kavandamist Iraani vastu. Waltzi kõrvaldamist näevad analüütikud kui märki diplomaatiliste jõudude tugevnemisest Trumpi lähikonnas ning sõjakamate suundade tagasitõrjumisest.
Veelgi märgilisemalt on Trump katkestanud otseühenduse Netanyahuga, kellega tal varem oli tihe ja sõbralik kontakt. Ameerika allikate väitel on Iisraeli juhtkond sügavas hämmingus, eriti pärast Trumpi otsust lõpetada USA operatsioonid Jeemeni mässuliste vastu ning avaldatud survet Gaza humanitaarabi ja relvarahu saavutamiseks.
Iisraeli väljaannetes on juba avaldatud hirmu, et Trump võivat isegi tunnustada Palestiina riiki. Üks Lähis-Ida diplomaat olevat anonüümselt väitnud, et Trump valmistavat ette deklaratsiooni Palestiina omariikluse toetuseks, tingimusel, et Hamas jäetakse valitsemisest kõrvale. Kuigi sellise sammu tõenäosus jääb esialgu madalaks, on siiski selge, et USA presidendi tihe suhe Iisraeli valitsusega ei ole enam tingimusteta enesestmõistetav.
Seda trendi täiendab ka hiljutine kokkulepe USA ja Ukraina vahel, mis puudutab loodusvarade kasutamist ning investeeringuid. See on konkreetne samm kahe riigi suhete süvendamisel, mis võib saada nurgakiviks Trumpi uuele, pragmaatilisemale välispoliitikale.
Kokkuvõttes võib öelda, et Donald Trumpi välispoliitiline kompass on pöördumas – sõprusest Putini ja Netanyahuga hiljukesi rahvaste enesemääramise ettevaatliku toetamise suunas. Kas see pööre on püsiv ja veendumuspõhine või taktikaline ja ajutine, näitab aeg. Kuid hetkel annab see tunnistust olulisest muutusest, mis võib kujundada USA ja maailma tulevikku järgnevatel aastatel.
