Aastakümneid on nii ajalootundides kui ka teaduskirjanduses valitsenud arusaam, et eestlaste kaugete esivanemate arengulugu sai juba väga varakult tugevaid mõjutusi indoeurooplastelt. Usuti, et kui 3. aastatuhandel (umbes 2900 eKr) jõudis Eesti aladele nöörkeraamika kultuur – mis on tuntud oma uhkete venekirveste ja nöörijälgedega kaunistatud savinõude poolest –, tõid need uued asukad Läänemere kallastele ka varajased indoeuroopa keeled ja tavad. Seda kultuuri peeti pikka aega kindlaks tõendiks indoeurooplaste laienemisest Põhja-Euroopasse, mis jättis sügava jälje ka kohalike hõimude keelde ja geenipärandisse.

Kuid värsked teadusuuringud, mis ühendavad arheoloogia, keeleteaduse ja vana DNA analüüsid, on hakanud seni kivisse raiutud tõdesid kõigutama. Uued andmed seavad nimelt nöörkeraamika kultuuri kandjate n-ö “indoeuroopluse” tugeva kahtluse alla. On hakanud kogunema tõendeid, et need iidsed rändajad ei pruukinudki rääkida indoeuroopa keeli ega kanda endas indoeurooplastele omast hierarhilist sõdalasühiskonna mudelit. Kui see vastab tõele, tuleb kogu Põhja-Euroopa asustamislugu – ja seeläbi ka eestlaste kaugete esivanemate lugu – täiesti uue pilguga üle vaadata.

Lääne- ja Põhja-Euroopas, erinevalt Anatooliast, Iraanist ja Indiast, kus stepialadelt pärinev geneetiline komponent ilmneb suhteliselt hilja ja jätab minimaalseid arheoloogilisi jälgi, leidub selgeid tõendeid ulatuslikust rahvasterändest. Tundub, et see ränne asendas suhteliselt lühikese aja jooksul ka suure osa varasemast elanikkonnast. Kuid see loob silmatorkava vastuolu geneetika ja keeleteaduse vahel, tekitades uusi küsimusi ka eestlaste kaugete esivanemate, nöörkeraamika kultuuri kandjate, rolli kohta.

Vastuolud geneetika ja keeleteaduse vahel

Erinevaid muistsete substraatkeelte teooriaid (paleobalti, eelgermaani, eelkeldi ja teised) on standardmudeli abil raske selgitada. Kui need substraadid pärinevad varasematelt neoliitilistelt põlluharijatelt, kes asendati enne peamiste indoeuroopa harude lahknemist, siis miks on germaani ja balti keeltes erinevad substraadikihid? Veelgi enam, miks puuduvad need substraadid indoiraani keeltes, kui kõik need keeled pärinevad lõppkokkuvõttes samast nöörkeraamika kultuuri laienemisest, mis väidetavalt asendas varasemad Euroopa populatsioonid?

Teisest küljest, kui eeldada, et need teooriad on valed, seisame silmitsi uue probleemiga. Lääne-Euroopas on selgeid tõendeid mitte-indoeuroopa rahvaste kohta, kellest tuntuimad on baski keele kõnelejad, kes on otsesed järeltulijad piirkonna kellpeekrite kultuuri populatsioonile. Kuidas ja miks asendasid indoeurooplastest Y-DNA haplogrupi R1b kandjad eelmised populatsioonid, kuid jäid kultuuriliselt ja keeleliselt indoeuroopa rühmadest eristatavaks?

Uuemad uuringud on pilti veelgi keerulisemaks muutnud. Hiljutine eelretsenseerimata artikkel keldi keelte päritolu kohta pakub välja keldi keelte leviku rauaajal. Kui see vastab tõele, siis ei pea kellpeekrite kultuuri enam tingimata tõlgendama indoeuroopalikuna ning see võib hoopis esindada tänapäevaste baski kõnelejate esivanemaid. Kui tunnistame kellpeekrite kultuuri ja nöörkeraamika kultuuri lähedast sugulust – tõenäoliselt tütar- või sõsarkultuurina –, siis tuleb uuesti läbi mõelda ka eeldus, et nöörkeraamika kultuur levitas indoeuroopa keeli, ning selle suhe aukhaudade (Jamna) kultuuriga.

Veel üks hiljutine uuring pakub välja germaani keelerühma hilise saabumise. Autorid märgivad: “Seda Ida-Skandinaavia geneetilist klastrit nähakse esimest korda 800 aastat pärast nöörkeraamika kultuuri, esimese stepipäritolu populatsiooni ilmumist Põhja-Euroopas. See avab uue stsenaariumi, mis viitab germaani keelerühma hilisemale, mitte keskneoliitilisele saabumisele Skandinaaviasse.”

Nöörkeraamika kultuuri päritolu üle on pikalt vaieldud. Varane teadus jagunes kahe peamise mudeli vahel: “kohaliku põlluharija” hüpotees, mis väitis, et kultuur arenes järk-järgult kohalikest neoliitilistest kogukondadest, ja migratsioonimudel, mis pakkus välja, et kultuuri tõid kaasa Euraasia stepist saabunud populatsioonid.

Tänu vana-DNA (aDNA) uuringutele on nüüdseks selge, et nöörkeraamika fenomen hõlmas ulatuslikku stepipäritolu populatsioonide rännet, mis suures osas asendas varasemad, lehterpeekrite kultuuri kogukonnad. Ka kaua arutatud seost nöörkeraamika ja kellpeekrite kultuuri vahel toetab geneetika, eriti haplogrupi R1b-L151 levik viimases.

See tõstatab aga uue mõistatuse. Ei R1b-L151 ega põhjapoolsele nöörkeraamikale iseloomulik R1a-M417 ei leidu aukhaudade populatsioonis. Üks hiljutine argument viitab sellele, et R1a võis küll aukhaudade ühiskonnas esineda, kuid kuulus madalamasse sotsiaalsesse kihti, keda ei maetud kurgaanidesse ja kes jättis seetõttu vähe arheoloogilisi jälgi.

Siit koorub oluline küsimus: kui varajased indoeuroopa keeled toodi kaasa koos nöörkeraamika või aukhaudade mõjutustega 3. aastatuhande alguses eKr, miks ei näe me arheoloogilisi tõendeid varajase indoeuroopa sõnavaraga seotud materiaalse kultuuri kohta umbes aastal 2800 eKr?

Indoeurooplaste ühiskond ja aineline kultuur

Kuigi proto-indoeurooplased ei jätnud kirjalikke allikaid, saab osa nende kultuurist rekonstrueerida võrdleva keeleteaduse ja mütoloogia abil. Ühiskond oli tõenäoliselt hierarhiline, tipus seisis kuningas või pealik (*h₃rḗǵs), keda toetasid preestrid. Hierarhias järgnesid sõdalased ning elanikkonna enamuse moodustasid põlluharijad ja karjakasvatajad.

Kurgaanide hüpotees pakub välja, et indoeurooplased olid militaristlik ühiskond, kes kehtestas end vallutatud kohalike populatsioonide üle valitseva sõdalaseliidina. Siiski seab arheoloogia selle osaliselt kahtluse alla. Näiteks peetakse kindlustatud asulaid indoeurooplastele iseloomulikuks, kuid varajase nöörkeraamika asulad olid enamasti väikesed talud või külad, kus puudusid märgid ulatuslikest kindlustustest. Ka varajane metallurgia ja spetsiifilised relvad, mis on omased aukhaudade kultuurile ja seostatavad indoeuroopa sõdalaseliidiga, on varajases nöörkeraamika kultuuris haruldased.

Arheoloog Rune Iversen märgib, et nöörkeraamika kultuuril puuduvad mitmed indoeuroopa kultuuridele iseloomulikud markerid, nagu kodustatud hobused, vill, arenenud metallurgia ja indoeuroopa mütoloogilised motiivid. Ka puuduvad eliidi ilmingud ja kujutised (menhiirid, kujud). See viitab võimalusele, et nöörkeraamika ei pärine otse aukhaudade kultuurist, vaid varasemast, aukhaudade-eelsest grupist.

Hauapanuste ühetaolisus ja hierarhiliste markerite puudumine viitavad pigem rituaalsele ühiskonnakorraldusele, kus esemetel – näiteks kuulsatel venekirvestel – võis olla praktiline tähendus põllumajanduses või jahipidamisel, mitte niivõrd lahingu- või staatuse sümbolina.

Hiljutine uuring, milles analüüsiti 63 sõjakirvest ja 59 kirves-haamrit, näitas, et valdav enamus (88% sõjakirvestest ja üle 98% haamritest) kandsid selgeid kulumisjälgi, mis viitavad nende kasutamisele tööriistadena (puidu ja mulla raiumine jne), mitte ainult tseremoniaalsete või sõjariistadena.

Võib järeldada, et indoeurooplastega seostatav sõdalaseliidi ideoloogia ja elustiil ei pärine otseselt varajasest nöörkeraamika kultuurist, vaid levis hiljem, tõenäoliselt Karpaatide piirkonnast. Sealt liikusid uued kultuurimustrid – arenenud pronksivalu, kindlustatud asulad ja mõõgad – Lääne- ja Põhja-Euroopasse.

Aastaks 1500 eKr oli varajase nöörkeraamika elustiil asendunud uue, sõjalisema ühiskonnaga, mis kontrollis kaubandusvõrgustikke. Just sellest hilisemast “kääbaskalmete kultuurist” (Hügelgräberkultur) arvatakse põlvnevat itaali-keldi grupid ja sealt võivad pärineda ka keelelised eellased itaali-keldi-germaani-balti-slaavi rühmale.

Maikopi kultuuri rolli ei saa alahinnata – see Kaukaasia põhjaosas asunud arenenud kultuur mõjutas tugevalt stepirahvaid, tuues nendeni uued metallurgia- ja transporditehnoloogiad. Kuigi on vaieldav, kas Maikopi kultuuri kandjad ise rääkisid indoeuroopa keelt, oli nende mõju aukhaudade ja hilisemate indoeuroopa kultuuride kujunemisele märkimisväärne.

Nii näitab teadus, et pilt meie esivanemate kultuuri ja keele kujunemisest on seni arvatust oluliselt mitmetahulisem. Nöörkeraamika kultuuri kandjad jätsid maha tugeva geneetilise pärandi, kuid indoeuroopa keelte ja ühiskonnamudeli levik Euroopas toimus tõenäoliselt alles hiljem, keerukamate kultuurimõjutuste kaudu.