Seadus, mille alusel politsei Palestiina toetajate meeleavalduselt viis inimest kõrvaldas, võimaldaks karistada ka peaministrit ja paljusid teisi Eesti inimesi, kirjutab Eesti Päevalehes Tartu Ülikooli usuteaduskonna tudeng ja kultuurikriitik Elo Kaalep. Kuigi see võeti vastu Ukraina sõja kontekstis, on seadus piisavalt hägune, et tekitab küsimusi ka Iisraelile või näiteks Hiinale toetuse avaldamise puhul.
Kaalep juhib tähelepanu sellele, kuidas karistusseadustiku paragrahv 151¹ võeti vastu seoses Ukraina sõjaga, kuid nüüd kasutatakse seda Palestiina toetajate meeleavalduselt inimeste eemaldamiseks. Ta rõhutab seadusemuudatuse ebamäärasust, mis võimaldab seda meelevaldselt rakendada, eriti seoses rahvusvahelistele konfliktidele toetuse avaldamisega. “Kuigi seadusemuudatus on Ukraina sõja kontekstis inimlikult mõistetav, tõendab hiljutine Palestiina pooldajate meeleavalduse juhtum, et see on tõsine piirang sõnavabadusele,” kirjutab usuteaduskonna tudeng. “Jättes kõrvale Hamasi rünnaku ilmselge hukkamõistetavuse, keskendun siinkohal ainult sõnavabaduse küsimusele.”
Tema sõnul on lausa pahatahtlik, et eestlaste kaasaelamist Ukrainale “kasutati ära ideoloogiliselt diskrimineeriva seadusemuudatuse vastuvõtmiseks, mis lükati justkui Trooja hobusena sõnavabaduse väravaist sisse”. Paragrahvi 151¹ ebamäärasus võimaldab seda kasutada vastavalt vajadusele oma suva järgi ära. “On äärmiselt ebatõenäoline, et Ukraina sõja pingelise olukorrata oleks vastu võetud seadusemuudatust, mis keelab igasuguse vägivallaga seotud sümbolid,” leiab kultuurikriitik.
Ta toob esile mure, et sõnavabadust piiratakse ideoloogilistel alustel, kus väärteomenetlusi on alustatud vaid Palestiina ja Venemaa toetajate kohta. “Jääb mulje, et kõnealust paragrahvi rakendatakse meelevaldselt ja suvalise sagedusega. Teisisõnu, tähelepanuta jääb rahvusvahelistele kuritegudele toetuse avaldamine, mis parasjagu ei ühti võimuorgani abstraktsete tõekspidamiste kogumiga,” hoiatab kultuurikriitik. Ta küsib, kas Eestis on jõutud punkti, kus isiklikud tõekspidamised, faktid ja rahvusvaheline olukord ei ole enam piisavad ning tuleb arvestada ka poliitikute või politseinike ideoloogilise meelestatusega enne, kui toetatakse konfliktipooli.
Loosung “Jõest mereni, Palestiina saab vabaks” (“From the river to the sea, Palestine will be free“) võib olenevalt kontekstist omandada erineva tähendusvälja. “Isegi nõudmine, et Iisrael peaks olema asendatud Palestiinaga, ei tähenda automaatselt genotsiidi toetamist,” kinnitab usuteaduskonna tudeng. “Kui politseinik tõmbab seose Iisraeli riigi eksistentsi lõpetamise soovimise ja inimsusvastaste kuritegude vahele, eeldab ta ekslikult, et see, kui keegi soovib mõne riigipiiri muutmist või riigikorra ümberkujundamist, on olemuslikult vaenulik tegevus.”
Artiklis viidatakse hiljutisele Hollandi kohtuotsusele, mis kinnitas, et sõnavabaduse põhimõtetest kinni pidav riik ei saa loosungit keelustada, kui see kritiseerib riiki, mitte rahvust ega religiooni. “Erinevalt eestlastest usuvad hollandlased, et erinevate riikide eksisteerimise või piiride paigutumise kritiseerimist ei peaks ideoloogiliselt kontrollima,” rõhutab Kaalep. Tema sõnul võidakse Eestis kasutada seadust diskrimineerivalt, kui on tegemist Iisraeli–Palestiina konflikti toetavate seisukohtadega.
Autor toob paralleele ka teiste konfliktidega, näiteks Venemaa ja Hiina küsimustes, osutades sarnaste olukordade ebavõrdsele kohtlemisele. Ta leiab, et riigipiiride ja -korralduste muutuv olemus peabki olema avaliku diskussiooni objektiks. “Paljud eestlased on väikerahvaste iseseisvuspüüdlusi toetanud ja sooviksid hea meelega näha Venemaa lagunemist,” kirjutab usuteaduskonna tudeng. “Venemaa riigikorra muutumist üleüldiselt soovib aga kindlasti veelgi suurem osa ühiskonnast.”
Konkreetsete riikide hävitamisele kutsub üles ka loosung “ühe Hiina poliitika”, leiab kultuurikriitik. “Selle loosungi all on Hiina hävitanud Tiibeti iseseisvuse ja vaenanud Taiwani iseseisvuspüüdlusi, soovides seda riiki hävitada. “Ühe Hiina poliitikat” on praktiseeritud nii uiguuride kui ka tiibetlaste vastu,” viitab ta Puna-Hiina võimude poolt toimepandavale kultuurilisele genotsiidile põlisrahvaste vastu.
Seega oleks võimalik karistusseadustiku koosseisu laiendada ka peaministrile, leiab Elo Kaalep. “Kui peaminister Kaja Kallas kasutas 2. novembril Postimehele antud intervjuus loosungit “ühtse Hiina poliitika”, õigustas ta Hiina agressiooniakte, inimsusvastaseid kuritegusid ja kultuurilist genotsiidi. Vajadust väärteomenetluse järele pole aga nähtud.”
Täpselt samuti peab autor taunitavaks üleskutseid Palestiina hävitamiseks, tuues esile Iisraeli tegevuse Läänekalda hõivamise ja piiride laiendamise kontekstis. “Ka Iisraeli riik tegutseb selle nimel, et maa jõest mereni endale saada,” rõhutab kultuurikriitik. “Okupeeritud Läänekalda hõivamiseks on Iisraeli riiklikul toetusel püstitatud sinna 144 asundust.” Seda maad kutsutakse heebrea keeles Eretz Israel (“Iisraeli maa”), mis tähendab samuti kogu Jordani ja Vahemere vahelist piirkonda.
Usuteaduskonna tudeng toob ka välja, et Iisrael ei ole kunagi Läänekalda asundusi toetamast loobunud ning praeguse võimupartei Likudi pikaaegne eesmärk on olnud riigipiiride laiendamine. “2019. aastal teatas Benjamin Netanyahu, et võtab eesmärgiks Jordani oru annekteerimise, muutes seega palestiinlaste alad Läänekaldal täielikult Iisraeli piiridest ümbritsetuks,” meenutab autor. “Takistuseks kauaaegsele annekteerimisplaanile on olnud just palestiinlaste kohalolek, kellele kodanikuõiguste andmine õõnestaks Iisraeli staatust juudiriigina.”
Üheselt on genotsiidi õigustamiseks tunnistatud Vladimir Putini väide, et ukraina rahvust ei eksisteeri, viitab kultuurikriitik. “Sarnaselt on ka Iisraelis levinud väide, et palestiina rahvust ei eksisteeri. Selle aasta märtsis ütles Iisraeli rahandusminister Bezalel Smotrich: “Kas mingi palestiina ajalugu või kultuur on olemas? Pole midagi sellist. Pole sellist asja nagu palestiina rahvas.””
Autor peab vajalikuks küsida, kas sel juhul on toetusavaldused Iisraelile samamoodi inimsusvastaseid kuritegusid õigustavad. “Kui avaldatakse toetust Iisraeli piiride laiendamisele, siis tähendab Iisraeli toetamine sama, milles meeleavaldajaid 5. novembril süüdistati,” on usuteaduskonna tudeng veendunud. “Praeguse seaduse sellise tõlgenduse puhul tuleks praegu ka Iisraeli ühe-riigi-lahenduse toetajad süüdi mõista.”
