8. september on eesti rahvakalendris tuntud kui ussipäev – päev, mil maod, siud ja teised roomajad asuvad talvitumiskohta otsima. See sügise saabumise päev on tihedalt seotud meie esivanemate pärimusega ning on olnud läbi aegade oluline sügise tähistamise rituaalide osa.
Muinaseestlased uskusid, et ussipäeval kaotavad maod oma mürgi ja peidavad end maa sisse talveks. See uskumus kajastub paljudes piirkondlikes traditsioonides, kus arvatakse, et peale ussipäeva kohatud madu tuleks koju viia ja teda austada kui majaussi. Majauss oli kodu viljakuse, armastuse ja rikkuse sümbol, keda peeti ka kaitsevaimuks.
Ussipäeva tähistamine ei hõlmanud ainult madusid, vaid kõiki usse, kes olid meie esivanematele müstilisteks ja aukartust äratavateks olenditeks. Pärimusest on teada, et sellel päeval asetati madude jaoks piimatass maja lõunapoolse trepi läänepoolsesse otsa – usuti, et madu oli Metsaisa silmadeks ja valvuriks koduõuel ning metsas.
Eestis varieerusid ussipäeva kombed ja uskumused paikkonniti. Näiteks peeti mõnel pool ussipäeva pühaks, mil metsa minemine oli keelatud, et mitte usse häirida. Samuti peeti töötegemist ja õmblemist ebasoovitavaks, kuna usuti, et see võib järgmisel aastal tuua kaasa ussihäda. Marjule minek oli aga lubatud, sest see ei häirinud usse nende talvitumiseks valmistumisel.
Sügisene ussipäev on tihedalt seotud looduse tsüklitega – see on aeg, mil lehed langevad puudelt ja loodus valmistub talveks. Ussipäeva on seostatud ka õunte valmimisega, mis viitab sellele, et see päev on ühtlasi sügise alguse märk.
Põnev on märkida, et ussipäeva täpne kuupäev on aja jooksul muutunud. Näiteks Setomaal tähistatakse ussipäeva 14. septembril, samas kui varasematel aegadel on seda peetud ka 21. septembril, mis on tuntud kui madisepäev. 17. sajandi kirikuõpetaja Heinrich Göseken väitis, et madisepäeva nimi on tuletatud sõnast maddo (madu), mis viitab seosele usside ja madudega. Ussipäeva üleviimine 8. septembrile võib olla seotud Neitsi Maarja sünnipäeva tähistamisega kristlikus kalendris.
Ussipäev on tähtis osa meie esivanemate pärandist, pakkudes meile võimalust mõtiskleda looduse tsüklite ja nende tähenduse üle. Usside talvitumaminek märgib looduse ettevalmistusi külmaperioodiks ja annab inimestele märku peatsetest muutustest. Tänapäeval, kui loodus ja traditsioonid on paljuski kaotamas oma algset tähendust, on oluline hoida meeles meie rahvakalendri vanu kombeid, mis ühendavad meid esivanemate tarkuse ja looduslähedusega.
