8. september on põliseesti rahvakalendris tuntud ussi urguminemise päevana. Selle tähistamine pärineb ammusest ajast ning seostub tugevalt madude, ilmastiku ja sügise saabumisega. Täna pööratakse erilist tähelepanu ussidele, kes on olnud muinaseestlaste jaoks nii hirmu kui ka austuse objektiks.

Pärimuse kohaselt pidid maod ussipäevast alates end urgu või mättasse peitnud olema. Usuti, et sel päeval kaotavad ussid oma mürgi ja asuvad talvitumiskohta otsima. Kui pärast ussipäeva kohati metsas veel madu, siis toodi ta koju majaussiks ning teda austati viljakuse, armastuse ja rikkuse sümboli ning kaitsehingena.

Ussipäeva kombestikku kuulusid kõik ussid, mitte ainult maod. Madusid austati eriliselt, ja sellel päeval pandi viimast korda madudele piimatass maja lõunapoolse trepi läänepoolsesse otsa. Usutakse, et madu oli Metsaisa silmadeks nii koduõuel kui ka metsas.

Traditsioonid ja uskumused varieerusid eri Eesti paigus. Mõnel pool ei minda ussipäeval metsa, et mitte roomajaid häirida. Samuti on päeval töötegemine ja metsaminek keelatud, kuid marjule minek on lubatud. Ussipäeval ei soovitatud ka õmblemist ega kudumist, sest ussihäda võis järgmisel aastal kimbutama hakata.

Ussipäeva tähistatakse sügisel, mil lehed langevad puudelt ja loodus valmistub talveks. Püha seostub õunte valmimise päevaga ning on ühtlasi sügise saabumise märk.

Põnev on ka see, et ussipäeva täpne kuupäev pole alati olnud üks ja sama. Setod tähistavad hoopis 14. septembrit kui usside magama mineku päeva. Varem on aga võib-olla ussipäevana tähistatud 21. septembrit, mida tänapäeval teame kui madisepäeva. 17. sajandil väitis Kullamaa kirikuõpetaja Heinrich Göseken, et madisepäeva nimi tuleneb eesti sõnast maddo (madu), mis viitabki tugevale seosele ussi- ja madudekultuuriga. 8. septembrile võidi ussipäev viia seoses kirikutraditsioonist pärit Neitsi Maarja sünnipäevaga.