Konservatiivse väljaande The American Conservative kolumnist Jack Hunter kirjutab, et Ameerika Ühendriikides on kujunemas seninägematu olukord, kus nii poliitilise vasak- kui ka paremtiiva esindajad lähenevad üksteisele Iisraeli ja Lähis-Ida sõdade küsimuses. Tema sõnul ühendab neid soov lõpetada USA ressursside kulutamine välisriikide huvide teenimiseks ning seada esikohale Ameerika enda huvid.
Hunter osutab hiljutistele Demokraatliku Partei eelvalimistele New Yorgis, kus mitu partei vasaktiiva kandidaati alistasid mõõdukamad konkurendid. Tema hinnangul ei olnud nende edu taga üksnes sisepoliitilised teemad, vaid oluline roll oli ka selgelt Iisraeli-kriitilisel sõnumil.
„Kõik võitnud kandidaadid tegid Iisraeli teravast kritiseerimisest oma kampaania keskse osa,“ märgib Hunter. Samal ajal eelistasid nende vastased tema sõnul märksa leebemat joont, mis sarnanes rohkem Demokraatliku Partei välispoliitilise peavooluga.
Näitena toob ta New Yorgi 10. valimisringkonna, kus endine linna finantsjuht Brad Lander saavutas veenva võidu senise kongresmeni Dan Goldmani üle. Kuigi poliitikavaatlejate hinnangul erinesid nende seisukohad enamikus küsimustes vähe, oli Iisraeli-teemaline välispoliitika üks selgemaid lahknevusi ning just selles küsimuses eelistasid valijad Landerit.
Hunter märgib, et sama suundumus on märgata ka väljaspool New Yorki. Tema viidatud küsitlused näitavad, et Demokraatliku Partei valijate seas kasvab kiiresti kriitika USA senise Iisraeli-poliitika suhtes. Quinnipiaci ülikooli uuringu järgi leiab kaks kolmandikku demokraatidest, et Washington toetab Iisraeli liiga palju, samal ajal kui New York Timesi ja Siena kolledži küsitlus näitas, et ligi kolmveerand demokraatidest on vastu USA sõjalisele abile Iisraelile.
Kolumnisti sõnul ei piirdu muutused aga ainult vasakpoolsete valijatega. Ka vabariiklaste seas on toetus Iisraelile vähenemas, eriti nooremate konservatiivide hulgas. Ta viitab küsitlustele, mille kohaselt usub veidi enam kui pool vabariiklastest, et Iisraelil on USA välispoliitikale liiga suur mõju.
Hunter toob esile, et kriitilisemad seisukohad on jõudnud ka Kongressi. Näiteks nimetas vabariiklasest kongresmen Marjorie Taylor Greene eelmisel aastal Gaza sündmusi genotsiidiks ning Kentucky vabariiklane Thomas Massie pälvis tähelepanu oma järjekindla vastuseisuga USA abipakettidele Iisraelile.
„Paljud mõlema partei poliitilise establishment’i esindajad on püüdnud Iisraeli kriitikat lihtsalt antisemitismiks tembeldada, selle asemel et selle sisuga vaielda,“ kirjutab Hunter. Näitena viitab ta Texase senaatori Ted Cruzi hiljutistele avaldustele, milles Cruz süüdistas tuntud kommentaatorit Tucker Carlsonit ja teisi Iisraeli suhtes kriitilisi parempoolseid „antisemitismi“ levitamises.
Autori hinnangul on siiski tähelepanuväärne, et nii radikaalsemad vasak- kui ka parempoolsed on jõudnud Iisraeli küsimuses sarnaste järeldusteni. Neid ühendab vastuseis USA osalemisele lõpututes sõdades, kriitika palestiinlaste kohtlemise suhtes ning veendumus, et Ameerika maksumaksja raha tuleks kulutada eelkõige kodumaistele vajadustele.
„Mida me saame ja peaksime ühiselt toetama, on põhimõte, et Ameerika huvid peavad olema tähtsamad kui välisriikide omad,“ rõhutab Hunter.
Ta leiab, et ehkki konservatiivid ja progressiivid jäävad sisepoliitikas paljudes küsimustes lepitamatutele seisukohtadele, võiks neid ühendada realistlikum välispoliitika. Sellises koostöös näeb ta kohta nii vasakpoolsetele kongresmenidele kui ka „America First“-konservatiividele, näiteks senaator Rand Paulile, endisele kongresmenile Thomas Massiele ning kommentaatoritele Tucker Carlsonile, Megyn Kellyle ja Steve Bannonile.
Hunteri hinnangul on Ameerika avalik arvamus liikumas senise Iisraeli-konsensuse murdmise suunas. Tema sõnul näitab seda ka president Donald Trumpi administratsiooni soov jätkata rahuläbirääkimisi Iraaniga ning asepresident J. D. Vance’i hiljutine tõdemus, et Ameerika Ühendriikidel ja Iisraelil ei pruugi kõigis küsimustes olla ühesugused huvid.
„Vaieldamatu tõsiasi on see, et USA ja Iisraeli suhete puhul on enamik valijaid valmis uueks peatükiks. Ja poliitiline energia on selgelt mässajate poolel,“ kirjutab Hunter artikli lõpetuseks, kutsudes üles vasak- ja parempoolsete välispoliitiliste realistide koostööle, mis võiks tema hinnangul murda aastakümneid püsinud kahe suure partei ühise Iisraeli-konsensuse ning seada USA välispoliitikas esikohale Ameerika enda huvid.
