Riigikogu liikmed Jaak Valge ja Leo Kunnas on võtnud teravalt sõna Riigikogu kuluhüvitiste teemal, rõhutades vajadust vähendada hüvitiste summasid ning lõpetada autoliisingute kompenseerimine maksumaksja arvelt. Valge ja Kunnase sõnul ei mõjuta kuluhüvitised parlamendi sisulist mõjukust, kuid kujundavad tugevasti selle mainet, mis omakorda peegeldub rahva usalduses Riigikogu vastu.
Septembris läbi viidud uuringu kohaselt usaldab Riigikogu vaid 27% vähemalt 15-aastastest Eesti elanikest – üks madalaimaid usaldustasemeid läbi aegade. Valge ja Kunnas leiavad Postimehes avaldatud arvamusartiklis, et see madal usaldus on õigustatud. Praeguse Riigikogu mõju poliitikaotsustele on väike – suuresti seetõttu, et eelnõud tulevad otse valitsusest ja need kiidetakse koalitsioonis kokku lepitud vormis rutiinselt heaks. Parlamendikomisjonide esimeestele, kes peaksid olema ministritega võrdse võimuga, on määratud pigem korrapidaja roll, mitte sisulise debati edendaja roll.
Valge ja Kunnas toovad välja, et parlamendi tegeliku töövõimekuse parandamiseks tuleks muuta põhiseadust, võimaldamaks rahval teatava hulga allkirjadega algatada erakorralisi valimisi ja referendumeid. Seda ideed on aga nende sõnul korduvalt tõrjunud Eesti vasakliberaalsed erakonnad ja ka Isamaa, kes kardavad rahva otsedemokraatlikke meetmeid. Koalitsioonierakondade kindla enamuse tõttu ei tundu aga parlamendi sisulise mõju suurendamine lähitulevikus realistlik.
Autoliisingut kompenseeritakse maksumaksja rahaga hoolimata sellest, et selle vajadus on parlamendiliikmete tööks küsitav. Valge ja Kunnas leiavad, et autoliising on kõige ebaloogilisem kuluhüvitis, mille riik katab, ja soovivad selle hüvitamise lõpetamist.
EKRE fraktsioon loobus autoliisingu hüvitamisest juba 2016. aastal ja jätkas seda joont ka järgmises koosseisus aastatel 2019–2023. Siiski ei mõjunud see eeskujuks teistele erakondadele. Tänaseks on ka osa EKRE liikmetest liisingukompensatsiooni aktsepteerima hakanud, tuues sellega pettumuse nende jaoks, kes lootsid näha tõelist kulude kärpimist.
Valge ja Kunnas soovitavad kuluhüvitiste summat poole võrra vähendada, seadistades selle umbes 900–1000 eurole kuus. Lisaks peaksid parlamendiliikmed oma kulutuste tõestamiseks dokumente esitama, kuid neile võiks kehtestada juurdepääsupiirangu kuni kümneks aastaks. Selline lahendus aitaks säästa riigi raha, vähendada riski süütute saadikute avaliku häbiposti sattumise suhtes ning tõsta riigikogu mainet.
Kuid nagu Valge ja Kunnas nendivad, on maine parandamine vaid pool lahendust – parlamendi sisuline mõju on hoopis keerulisem ja pakilisem küsimus. Valitsuserakondade vähene huvi parlamendi töövõimekuse ja autoriteedi suurendamiseks näitab, et selle probleemi lahendamiseks on vaja tõsisemaid ja sügavamalt juurdunud muutusi.
