Olen liberaal. Noore advokaadina uskusin, et mustanahalised on seaduskuulekad, intelligentsed ja perekonnale orienteeritud inimesed, kuid nad on nii vaesed, et peavad ellujäämiseks pöörduma kuritegelikule teele. Tegelikkus oli mulle šokeeriv: mustanahalised erinevad peaaegu iga mõõdupuu järgi kõigist teistest inimestest, kirjutab USA advokaat Michael Smith.
Olen riiklik kaitsja (public defender) ühes USA lõunapiirkonna suurlinnas. Vähem kui 10% elanikest selles piirkonnas, kus ma töötan, on mustanahalised, kuid üle 90% minu klientidest on mustanahalised. Ülejäänud 10% on peamiselt ladina-ameerika päritolu (Hispanic), kuid nende seas on ka mõned valged.
Mul ei ole sellele selgitust, kuid kuritegevusel on rassilised mustrid. Ladina-ameeriklased panevad tavaliselt toime kahte liiki kuritegusid: laste seksuaalset väärkohtlemist ja sõiduki juhtimist joobeseisundis. Mustanahalised panevad toime palju vägivallakuritegusid, kuid väga vähe seksuaalkuritegusid. Need vähesed valged, keda mina näen, panevad toime igasuguseid kuritegusid. Oma paljude riikliku kaitsjana töötatud aastate jooksul olen esindanud ainult kolme asiaati ja üks neist oli poolenisti mustanahaline.
Noore advokaadina uskusin, et mustanahalised on seaduskuulekad, intelligentsed ja perekonnale orienteeritud inimesed, kuid nad on nii vaesed, et peavad ellujäämiseks pöörduma kuritegelikule teele. Mustanahaliste tegeliku käitumisega kokku puutumine oli mulle šokk.
Meedia ilustab mustanahaliste käitumist järjekindlalt. Isegi uudised neistsamadest kuritegudest, millega ma kohtus tegelesin, olid kallutatud. Teleuudised jätavad süstemaatiliselt välja süüdistatava kohta ebasoodsat teavet ning mõnikord jäetakse mainimata nimed, mille kandjad on ilmselgelt mustanahalised. Kõik see kõigutas minu liberaalseid ja sallivaid tõekspidamisi, kuid mul kulus aastaid, et jätta kõrvale oma illusioonid ning võtta omaks reaalsus, mida ma iga päev näen. Olen nüüdseks teenindanud tuhandeid mustanahalisi ja nende perekondi, kaitstes nende õigusi ning esindades neid kohtus. Järgnevad on minu tähelepanekud.
Ehkki mustanahalised moodustavad meie kogukonnast ainult väikese osa, on kohtumaja neid täis: koridorid ja rõduistekohtade read on üle ujutatud mustanahaliste süüdistatavate, perekondade ja kuriteoohvritega. Enamik valgeid, kellel on kohtus asju ajada, saabub vaikselt, riietub sobivalt ja hoiab pea maas. Nad püüavad võimalikult kiiresti sisse saada ja välja pääseda. Mustanahaliste jaoks on kohtumaja nagu karneval. Näib, et nad kõik tunnevad üksteist: iga päev sadu ja sadu inimesi, kes lobisevad, naeravad valjusti, lehvitavad üksteisele ja ummistavad koridore.
Kui mind määratakse klienti esindama, tutvustan end ja selgitan, et olen tema advokaat. Selgitan kohtumenetluse käiku ja oma rolli selles ning küsin kliendilt mõned põhiküsimused. Juba selles etapis saan väga täpselt öelda, kuidas inimesed reageerivad. Ladina-ameeriklased on äärmiselt viisakad ja lugupidavad. Ladina-ameeriklane ei kutsu mind kunagi eesnime pidi ning vastab mu küsimustele otse ja minu ametikoha suhtes kohase austusega. Valged on samamoodi lugupidavad.
Mustanahaline mees ei kutsu mind kunagi härra Smithiks; minu nimi on alati „Mike“. Ei ole ebatavaline, et 19-aastane mustanahaline pöördub mu poole sõnaga „koer“ (dog). Mustanahaline võib pomiseda kaebusi kõige kohta, mida ma ütlen, ja pööritada silmi, kui ma viisakalt vahele segan, et oma selgitusega jätkata. Samuti peab kõik, mida ma mustanahalistele ütlen, olema umbes kolmanda klassi õpilase tasemel. Kui ma kogemata kasutan täiskasvanutele mõeldud sõnavara, saavad nad vihaseks, sest arvavad, et ma demonstreerin oma üleolekut.
Kohtuasja varajases etapis selgitan klientidele menetluse käiku. Sageli ei ole mul politseiraportites sisalduvat teavet veel käes. Mustanahalised ei suuda mõista, et mul ei ole veel kõigile nende küsimustele vastuseid, kuid et mul on need teatud kuupäevaks olemas. Nad elavad siin ja praegu ega suuda millegi järel oodata. Tavaliselt on mul teiseks kohtumiseks kliendiga enamik politseiraporteid käes ja ma saan kohtuasjast aru.
Erinevalt teiste rasside esindajatest ei näe mustanahalised kunagi oma advokaati inimesena, kes on seal selleks, et neid aidata. Mina olen osa süsteemist, mille vastu nad sõda peavad. Sageli valavad nad minu peale viha välja, ning süüdistavad mind kiiresti kõiges, mis nende kohtuasjas valesti läheb.
Mustanahalised mehed püüavad sageli mind lõksu meelitada ja panna proovile minu teadmised õigusest või kohtuasja asjaoludest. Ma hindan siiraid küsimusi kuriteokoosseisu elementide või karistusjuhiste kohta, kuid mustanahalised esitavad küsimusi selleks, et mind testida. Kahjuks eksivad nad seaduse lugemisel või mõistmisel peaaegu alati ning see võib tekitada hõõrdumist. Ma võin korduvalt seadust selgitada ja anda koopia seadusesättest, mis selgitab näiteks, miks peab mu klient süüdimõistmise korral kandma kuueaastase karistuse, kuid tema usub ikkagi, et tema kongikaaslase käsitsi kirjutatud sedel on kehtiv õigus.
Kohtuprotsessi riskid
Põhiseadus annab süüdistatavale tema kohtuasjas kolm olulist otsustusõigust. Ta otsustab, kas tunnistada end süüdi või mitte süüdi. Ta otsustab, kas soovib kohtunikumenetlust (bench trial) või vandekohtumenetlust (jury trial). Ta otsustab, kas annab ütlusi või vaikib. Klient, kes nõuab tunnistamist, teeb peaaegu alati kohutava vea, kuid ma ei saa teda takistada.
Enamik mustanahalisi süüdistatavaid ei oska inglise keelt hästi rääkida. Nad ei oska tegusõnu õigesti pöörata. Nad valdavad halvasti verbiaegu. Nende sõnavara on piiratud. Nad ei suuda rääkida ilma vandumiseta. Nad muutuvad tunnistajapingis sageli vaenulikuks. Paljud neist näitavad ütlusi andes täielikku empaatiapuudust ega suuda varjata vahetute, madalate vajaduste rahuldamisel põhinevat moraali. See on katastroof, eriti vandekohtumenetluses. Enamik vandekohtunikke on valged ning harimatu kuritegeliku mustanahalise käitumine tekitab neis õudu.
Prokurörid rõõmustavad, kui mustanahaline süüdistatav astub tunnistajapinki. See on nende jaoks lapsemäng. Samas saab kaitse tavaliselt ristküsitleda mustanahalist kannatanut, kes jätab tõenäoliselt tunnistajapingis sama halva mulje kui süüdistatav. See on kaitsele hindamatu kingitus, sest vandekohtunikud võivad süüdistatavat mitte süüdi mõista – isegi kui nad arvavad, et ta on süüdi – juhul, kui neile meeldib kannatanu veel vähem kui süüdistatav.
Enamik kriminaalasju ei jõua kohtuprotsessini. Sageli on tõendid süüdistatava vastu ülekaalukad ja süüdimõistmise tõenäosus suur. Süüdistataval on parem sõlmida kokkulepe prokuratuuriga: tunnistada end süüdi kergemas süüdistuses ja saada leebem karistus.
Kergemas süüdistuses süüdimõistmine sõltub tõendite tugevusest. Kui mustanahalised esitavad küsimuse – „Kas me võidame kohtuprotsessi?“ – ütlen neile, et ma ei saa seda teada, kuid seejärel kirjeldan meie kohtuasja tugevusi ja nõrkusi. Nõrkused on tavaliselt ilmsed: teie vastu on viis pealtnägijat. Või tunnistasite üles nii detektiivile kui ka oma vanaemale. Teilt leiti röövitud roosa mobiiltelefon, mille ümbrisel on kirjas kannatanu nimi. Mõrvari kohta on video, kus ta kannab sama särki, mis oli teil seljas vahistamise ajal, selja peal sõnad „In Da Houz“, rääkimata sellest, et teie kaelal on sama tätoveering „RIP Pookie 7/4/12“, mis on videos oleval mehel. Jne.
Kui ütled mustanahalisele mehele, et tõendid on tugevalt tema vastu, süüdistab ta sind. „Sa ei tööta minu heaks.“ „Sa töötad riigi kasuks.“ Seda kuuleb iga avalik kaitsja. Mida rohkem sa püüad mustanahalisele mehele tõendeid selgitada, seda vihasemaks ta muutub. Olen kindlalt veendunud, et paljud mustanahalised ei suuda nende vastu esitatud tõendeid ratsionaalselt arutada, sest nad ei suuda vaadata asju teiste inimeste vaatenurgast. Nad lihtsalt ei saa aru, kuidas kohtuasja asjaolud vandekohtule paistavad.
See võimetus näha asju teise inimese vaatenurgast aitab selgitada, miks mustanahalisi kurjategijaid on nii palju. Nad ei mõista valu, mida nad teistele põhjustavad. Hea näide on üks minu klient, keda süüdistati röövimises. Tema ja kaks kaassüüdistatavat sisenesid väikesesse poodi, mida pidasid kaks noort naist. Kõigil kolmel mehel olid maskid ees. Nad tõmbasid käsirelvad välja ja käskisid naistel minna tagaruumi. Üks mees peksis üht tüdrukut püstoliga. Teine seisis teise tüdruku kohal, samal ajal kui kolmas tühjendas kassasahtlit. Kõik see jäi videole.
Minu klient oli see, kes tüdrukut lõi. Kui ta küsis minult: „Millised on meie võimalused kohtuprotsessis?“ vastasin: „Mitte eriti head.“ Ta sai kohe vihaseks, tõstis häält ja süüdistas mind prokuratuuri heaks töötamises. Küsisin temalt, kuidas ta arvab, et vandekohus sellele videole reageeriks. „Neil on ükskõik,“ ütles ta. Ütlesin talle, et vandekohtunikud tunneksid tõenäoliselt nende kahe naise vastu sügavat kaastunnet ja oleksid tema peale vihased selle pärast, kuidas ta neid kohtles. Küsisin temalt, kas tal on kahju nendest naistest, keda ta oli peksnud ja terroriseerinud. Ta ütles mulle seda, mida olin arvanud – mida liiga paljud mustanahalised teiste inimeste kannatuste kohta ütlevad: „Miks see mulle korda peaks minema? Ta pole mina. Ta pole minu sugulane. Ma ei tunne teda.“
Puuduvad isad
Riikliku kaitsjana olen õppinud inimeste kohta palju. Üks tähelepanek on, et süüdistatavatel ei ole isasid. Kui mustanahaline üldse oma isa nime teab, tunneb ta teda vaid häguse kujuna, kellega tal ei ole mingit sidet. Kui klient mõistetakse süüdi ja talle määratakse karistus, palun sageli halastust põhjendusega, et süüdistataval ei olnud isa ja tal ei olnud kunagi elus võimalust. Olen sageli mehe isa üles leidnud – vanglast – ja toonud ta karistuse määramise istungile tunnistama, et ta ei tundnud oma poega kunagi ega tõstnud tema aitamiseks kordagi sõrmegi. Sageli on see esimene kord, mil mu klient oma isaga üldse kohtub. Need kohtumised on täiesti emotsioonitud.
Paljudel mustanahalistel süüdistatavatel ei ole isegi hoolivat ema. Paljusid kasvatavad vanaemad pärast seda, kui riik on lapsed ebapädeva teismelise ema käest ära võtnud. Paljud neist emadest ja vanaemadest on vaimselt ebastabiilsed ning täielikult lahutatud reaalsusest, millega nad kohtus ja elus silmitsi seisavad. 47-aastane vanaema eitab, et tema lapselapsel on sidemeid jõuguga, kuigi tema otsaesisele on tätoveeritud jõugu märk või loosung. Kui juhin sellele tähelepanu nii lahkelt ja mõistvalt kui võimalik, karjub ta minu peale. Kui mustanahalised naised karjuma hakkavad, nimetavad nad Jeesuse nime ja karjuvad samas lauses roppusi.
Mustanahalistel naistel on suur usk Jumalasse, kuid nende arusaam temast on väärastunud. Nad ei palu Jumalalt jõudu ega julgust. Nad paluvad tulemusi: oma vahetute vajaduste rahuldamist. Üks minu klientidest oli mustanahaline naine, kes palvetas koos oma kaasosalistega ringis, et Jumal kaitseks neid politsei eest, enne kui nad läksid röövi toime panema.
Emad ja vanaemad palvetavad koridorides – mitte õigluse, vaid õigeksmõistmise eest. Kui selgitan, et tõendid selle kohta, kuidas nende armastatud laps mõrvas poeomaniku, on ülekaalukad ja et ta peaks nõustuma minu läbiräägitud väga õiglase kokkuleppega, ütlevad nad, et ta läheb kohtu alla ja „sõidab koos Issandaga“. Nad ütlevad, et räägivad Jumalaga iga päev ja ta kinnitab neile, et noormees mõistetakse õigeks.
Emad ja vanaemad ei näi suutvat ette kujutada ega mõista kohtuprotsessile mineku ja selle kaotamise tagajärgi. Mõned – ja see on šokeeriv reaalsus, mille mõistmine võttis mul kaua aega – ei hooli tegelikult sellest, mis kliendist saab, vaid tahavad jätta mulje, et nad hoolivad. See tähendab enda rinnale tagumist õigustatud nördimuse märgina ning kohtuprotsessile mineku nõudmist vaatamata kohutavatele tõenditele. Nad keelduvad kuulamast seda üht inimest – oma advokaati – kellel on teadmised, et anda parim soovitus. Need inimesed kaotavad peagi kohtuasja vastu huvi ja lõpetavad kohalkäimise pärast kolmandat või neljandat istungit. Seejärel on mul lihtsam veenda klienti tegutsema omaenda huvides ja nõustuma kokkuleppega.
Osa probleemist on selles, et mustanahaliste alamklassi naised hakkavad lapsi saama 15-aastaselt. Nad jätkavad laste saamist erinevate mustanahaliste meestega, kuni neil on viis või kuus last. Need naised ei käi koolis. Nad ei tööta. Nad ei häbene elada riigi raha peal. Nad kavandavad kogu oma elu selle ootuse ümber, et nad saavad alati tasuta raha ega pea kunagi töötama. Ma ei näe seda valgete, ladina-ameeriklaste ega ühegi muu rahva seas.
Ka minu klientideks saavad mustanahalised mehed ei tööta. Nad saavad sotsiaalkindlustuse invaliidsustoetusi vaimse puude või ebamäärase ja nähtamatu kehalise vaevuse tõttu. Nad ei maksa millegi eest: ei eluaseme eest (vanaema elab hoolekandest ja lapselaps elab tema juures), ei toidu eest (vanaema ja lapse ema jagavad temaga toitu) ega elatisraha eest. Kui saan teada, et mu 19-aastane süüdistatav ei tööta ega käi koolis, küsin: „Mida sa terve päeva teed?“ Ta naeratab. „Tead küll, lihtsalt tšillin.“ Need mehed elavad kultuuris, kus pole ei ootusi, nõudmisi ega häbi.
Kui ütled mustanahalisele, et ta riietuks kohtuprotsessiks korralikult, kuid ei anna konkreetseid juhiseid, saabub ta äärmiselt sobimatu riietusega. Esindasin naist, kes oli uimastite tõttu kohtu all; ta kandis pesapallimütsi, millele oli tikitud kanepileht. Esindasin meest, kes kandis kriminaalhoolduse istungil särki kirjaga „reeglid on kaotajatele“. Meie büroo annab klientidele vandekohtumenetlusteks ülikondi, särke, lipsusid ja kleite. Sageli kulub terve advokaatide meeskond, et veenda mustanahalist kandma jõuguvärvide asemel särki ja lipsu.
Aeg-ajalt teatab meedia, et kuigi mustanahalised moodustavad elanikkonnast 12%, moodustavad nad 40% vangide koguarvust. Seda esitletakse ebaõiglusena, mis tuleneb kriminaalõigussüsteemi ebaausast kohtlemisest. Millele meedia vaid vihjab, on veel üks vapustav reaalsus: retsidiivsus. Mustanahalisi mehi vahistatakse ja mõistetakse korduvalt süüdi. Tüüpiline on, et mustanahalisel mehel on enne 30-aastaseks saamist viis rasket kuritegu puudutavat süüdimõistmist. Selline karistusregister on valgete ja ladina-ameeriklaste seas haruldane ning tõenäoliselt veelgi haruldasem asiaatide seas.
Kunagi otsis meie büroo tunnuslauset, mis määratleks meie filosoofiat. Keegi viskas nalja, et selleks peaks olema: „Kas mitte igaüks ei vääri üheteistkümnendat võimalust?“
Olen liberaal. Usun, et meil, kes me suudame luua küllust, on moraalne kohustus tagada põhiline toit, peavari ja arstiabi neile, kes ei suuda enda eest hoolitseda. Usun, et meil on see kohustus isegi nende suhtes, kes suudaksid enda eest hoolitseda, kuid ei tee seda. Selline maailmavaade nõuab kaastunnet ja valmisolekut selle järgi tegutseda.
Minu kogemus on õpetanud mulle, et elame riigis, kus vandekohus mõistab mustanahalise süüdistatava suurema tõenäosusega süüdi, kui ta on toime pannud kuriteo valge vastu. Isegi kõige tuimemad mustanahalised teavad seda. Kui see ei oleks nii, paneks mustanahalised valgete vastu toime palju rohkem kuritegusid.
Minu kogemus on mulle aga õpetanud ka seda, et mustanahalised erinevad peaaegu iga mõõdupuu järgi kõigist teistest inimestest. Nad ei suuda sama hästi arutleda. Nad ei suuda sama hästi suhelda. Nad ei suuda oma impulsse sama hästi kontrollida. Nad kujutavad endast ohtu kõigile, kes nende teele satuvad, nii mustanahalistele kui ka mitte-mustanahalistele.
Ma ei tea sellele probleemile lahendust. Küll aga tean, et avalikkuse petmine on vale. Ükskõik milliseid lahendusi me otsime, peaksid need põhinema tõel, mitte sellel, mida me sooviksime tõeks olevat. Mis puutub minusse, siis jätkan oma kohuse täitmist kaitsmaks kõigi õigusi, kes mind vajavad.
