Šveitsis avalikuks tulnud migratsiooniametkonna sisemine analüüs näitab väga suuri erinevusi asüülitaotlejate päritolurühmade vahel. 2024. aasta andmetel oli koguni 80,5% Põhja-Aafrika ehk Magribi riikidest pärit varjupaigataotlejatest sattunud uurimise alla vähemalt ühes õigusrikkumises. Kõigi teiste päritoluriikide taotlejate puhul oli sama näitaja 12,3%. Põhja-Aafrika riikidest esitatud varjupaigataotlustest lükatakse Šveitsis tagasi 99%.
Andmed pärinevad Šveitsi riigisekretariaadi migratsiooniküsimuste alase sisemise analüüsi materjalidest, millele ajaleht Blick pääses ligi läbipaistvusseaduse alusel. Šveitsi ametkondade sõnul on eriti suureks probleemiks noored mehed Põhja-Aafrika riikidest. Migratsioonisekretariaadi kommunikatsioonijuht Daniel Bach ütles, et just nemad vastutavad suure osa föderaalsetes varjupaigakeskustes aset leidvate vahejuhtumite ja varjupaigataotlejatega seotud kuritegude eest.
Šveits on probleemile reageerinud menetluste kiirendamisega. 24-tunnine menetlus võeti esmalt Zürichis kasutusele 2023. aasta novembris ning 2024. aasta aprilli lõpust laiendati see kõigisse piirkondadesse ja hõlmab muuhulgas Alžeeria, Maroko, Tuneesia ja Liibüa kodanike madala eduvõimalusega taotlusi. Šveitsi migratsiooniameti sõnul on menetluse eesmärk vältida olukorda, kus väga väikese kaitsevõimalusega taotlused koormavad süsteemi pikema aja jooksul.
Šveitsi ametlikud andmed näitasid juba 2024. aasta kevadel, et kiirmenetlus vähendas Magribi riikidest pärit varjupaigataotlejate arvu föderaalsetes keskustes märgatavalt. Ametkonna teatel langes nende arv pärast 24-tunnise menetluse kasutuselevõttu 62% ning esmases menetluses otsuse tegemiseks kulunud keskmine aeg vähenes 52 päevalt 17 päevani.
Kiirmenetlus ei tähenda aga õiguse edasikaebamise kaotamist. Šveitsi süsteemis on tagatud õigusabile ligipääs ning negatiivse otsuse saab edasi kaevata. Kiirmenetluse korral on edasikaebamiseks ette nähtud seitse tööpäeva.
Šveitsi ametnike jaoks on järjest olulisem ka see, mis toimub pärast negatiivset varjupaigaotsust. Daniel Bach on sõnastanud põhimõtte otse: „Kurjategijad peavad Šveitsist kiiresti lahkuma. See on varjupaigastrateegia prioriteet.“
Ametnike sõnul muudavad väljasaatmisi keerulisemaks ka osa taotlejate enda tegevused: mõni keelduvat sõrmejälgede andmisest, ei ilmu väljasaatmisega seotud kohtumistele või lahkub varjupaigakeskusest enne menetluse lõppu. Sellistel juhtudel võib menetlus muutuda märksa keerulisemaks ning ametkonnad otsivad võimalusi, kuidas sellist süsteemi kuritarvitamist vähendada.
Šveitsi võimud kavandavad seetõttu täiendavaid meetmeid, sealhulgas korduvate õigusrikkujate suhtes süstemaatilisemat sunnimeetmete kasutamist ning rangemaid haldusliku kinnipidamise reegleid. Samuti soovib migratsiooniamet tihendada koostööd Põhja-Aafrika riikidega, et väljasaatmisotsuste täitmine oleks kiirem.
Selleks on Šveits sõlminud näiteks Marokoga kokkuleppe, mille eesmärk on kiirendada väljasaatmisotsusega inimeste tagasisaatmist ja parandada praktilist koostööd tagasivõtmisel.
Šveitsi kogemus näitab seega, kui oluliseks muutub varjupaigasüsteemis menetluse kiirus siis, kui kaitsevajaduse tegelik tõenäosus on väga väike, kuid samal ajal tekivad süsteemile märkimisväärsed julgeoleku- ja halduskoormuse probleemid. Berni lahendus ei seisne ainult kiiremates otsustes, vaid ka selles, et negatiivse otsuse saanud inimesed peavad reaalselt riigist lahkuma.
