Viimase nädala jooksul on muutunud ainult verisemaks lahingud Ida-Ukrainas Avdiivka piirkonnas, kus Venemaa väed on pärast ümberorganiseerimist läinud uuesti rünnakule. Pidevad Vene jalaväeüksuste frontaalrünnakud kurnavad sealseid Ukraina üksusi, kes suudavad seni rinnet hoida eelkõige tänu ülekaalule suurtükiväes. Samal ajal jätkavad ukrainlased Dnepri jõe idakaldal hõivatud sillapeade laiendamist. Ukraina ülemjuhataja kindral Zalužnõi on märkinud, et sõda on liikumas uude staadiumisse, kus valitseb positsioonisõda, kuid ta rõhutab Ukraina eeliseid parema varustuse ja taktikaga kohanemisel ning võimalust muuta sõda tagasi manööversõjaks.
Viimase nädala jooksul on Venemaa oma üksused taktikaliselt ümber grupeerinud enne Avdiivka piirkonnas uuesti rünnakule asumist. 114. motoriseeritud laskurbrigaadi on tugevdatud. Lisaks on nad toonud kohale kaks täiendavat brigaadi, sealhulgas 21. ja 55. motoriseeritud laskurbrigaadid. Venelased üritavad saavutada läbimurret Stepnove suunal. Tagalas valmistatakse ette 90. tankibrigaadi.
Alates 30. oktoobrist üritavad venelased jäljendada Wagneri eravägede operatsioone eelmise talve Bahmuti piirkonnas. Nad on toonud osa endistest Wagneri üksustest tagasi rindele ja ühendavad need Storm-Z komandodega: halvasti välja õpetatud ja sobimatult riietatud vangid varustatakse relvadega ja saadetakse rünnakule ilma piisava õhu- või suurtükiväe toeta. Vene vägede juhtimiskriis on viinud selleni, et enamikke üksusi juhitakse “kaugjuhtimise” teel kindralite poolt peakorteritest, mis asuvad kaugel rindejoonest – ilmselt otse Moskvast. Nad annavad korraldusi, sealhulgas üksikasjalikke juhiseid rünnakumarsruutide ja meetodite kohta – ilma piisavate luureandmete või erinevate üksuste omavahelise koordinatsioonita. Ei nähta vaeva haavatute evakueerimiseks lahinguväljalt, mis suurendab Vene poole kaotuste arvu, ühtlasi on seda pidevalt takistanud Ukraina suurtükivägi, mis suudab Avdiivka rindelõigus domineerida. Selle tulemusena ulatuvad Vene poole kaotused 60–70%-ni lahingus osalevatest üksustest.
Avdiivka põhjapoolses rindelõigus, mida kaitsevad Ukraina 1. tankibrigaad, 47. ja 59. mehhaniseeritud brigaad, annab Venemaa selline taktika siiski tulemusi. Siin saab olukorda muuta ainult Ukraina suurtükiväe ülekaal, vähemalt seni kuni Ukrainal on suurtükkide jaoks piisavalt laskemoona. Kui Vene suurtükivägi jääb Ukrainale alla, asendatakse see aga järk-järgult suure hulga droonidega. Lisaks muutuvad Vene droonioperaatorid üha paremaks. Viimastel päevadel on nad kõrvaldanud vähemalt kaks Leopard 2 ja T-64 tanki, vähemalt ühe Bradley ja kümmekond muud Ukraina soomusmasinat. Sel viisil olid venelased teisipäevaks hõivanud mitte ainult taktikaliselt olulise aherainemäe, vaid ka seda põhja poolt ümbritseva territooriumi ning kogu ligipääsutee mööda raudteetammi idakülge.
Kolmapäeval suutsid venelased raudtee ületada ja tungivad otse Stepove suunas, mis võib Ukraina vägede Avdiivka grupeeringut ähvardada ümberpiiramisega. Nad on ka jõudnud Avdiivka koksivabriku lähedale, ehkki pole suutnud sellesse siseneda. Vene rünnakud on peaaegu lakkamatud ja hoolimata sellest, kui palju nad kaotavad või kui sageli neid tagasi lüüakse, tulevad venelased peale endiselt suurtes kogustes.
Avdiivka lõunakülje rinne, mida hoiavad Ukraina 53. mehhaniseeritud ja 110. territoriaalkaitse brigaad, peab natuke paremini vastu. Neil on veidi kergem, sest Vene rünnakute lähtepunktid, peamiselt Piski piirkond, on Ukraina suurtükiväe laskeulatuses. Keeruline olukord Avdiivkas on põhjus, miks ukrainlased käivitasid mitu raketirünnakut Vene kütuse- ja tarnebaaside vastu, mis asuvad kaugel rindejoonest Luhanski ja Donetski vahel. Üks neist purustas ka Tšuvaššiast pärit 1251. motoriseeritud laskurpataljoni, mis oli rindele paigutamisel ja kaotas Ukraina raketilöögis 47–120 hukkunut ning haavatut.
Sõda Hersoni piirkonnas Dnepri idakaldal, kus on maabunud suuremad Ukraina üksused, kulgeb aga ukrainlastele edukamalt. Üks võtmepositsioon Dnepri ääres on Krõnki asula, kus Ukraina merejalavägi suudab tiheda suurtükitulega katta dessantüksusi jõe läänekaldalt. Samuti suudab Ukraina siin edukalt kasutada droone. Sotsiaalmeedias levib ka vene blogijate teavet, et Ukraina eriüksused laiendavad sildu Dnepri vasakul kaldal. Ukraina väejuhatus pole seda otseselt kommenteerinud, kuid on siiski andnud vihjeid edu kohta. See on oluline areng ning Vene vägesid tõrjutakse Dnepri kaldalt kaugemale. Siiani pole siiski märgata, et Ukraina valmistuks lähemal ajal suuremaid üksuseid jõe teisele kaldale toimetama.
Samuti teatatakse Ukraina relvajõudude rünnakust Vene vägede Dnepri grupi juhtimiskeskusele, kus on vähemalt üks hukkunu ja mitu haavatut. Seda grupeeringut juhatas viimati kindralpolkovnik Teplinski juhtimisel, kelle saatus pärast rünnakut pole teada. Teplinski olevat olnud Vene kaitseministri Šoigu ja ülemjuhataja Gerassimovi ebasoosingus.
Ukraina ülemjuhataja kindral Zalužnõi märkis sel nädalal, et sõda liigub uude staadiumisse, kus valitseb Esimese maailmasõja tüüpi positsioonisõda staatiliste ja kurnavate lahingutega. See võib kasuks tulla Venemaale, kes saab taastada oma sõjalist võimsust ja seda enam ähvardada Ukraina relvajõude ja riiki. Zalužnõi rõhutab, et on vaja arendada ülemvõimu õhus, elektroonilise sõjapidamise võimekust, suurtükiväe ja miinide tehnoloogiat ning laiendada reservide mobiliseerimist ja väljaõpet. Samuti rõhutab ta vajadust täiustatud juhtimis- ja kontrollisüsteemide järele ning logistika optimeerimisele, samal ajal häirides Venemaa logistikat pikamaarakettidega. Uued ja innovatiivsed lähenemised võivad muuta staatilise sõja manööversõjaks.
