Ukraina vabastas Komari ja purustas Kertši silla

Venemaa sõjaline pealetung on jõudnud sügavasse kurnatusfaasi. Umbes 1200 kilomeetri pikkusel rindejoonel saavutavad Vene väed keskmiselt vaid ühe märkimisväärsema kohaliku edasinihke päevas. Enamasti tähendab see ühe puuderiba, mõne põlluserva või mõne kvartali hõivamist. Samal ajal on rünnakute üldarv vähenenud, kuid Vene vägede kaotused kasvanud. Ukraina olukord ei ole viimase nädala jooksul üheski suuremas rindelõigus märkimisväärselt halvenenud ning mitmel suunal on Ukraina väed jätkanud kohalikke vasturünnakuid.

Venemaa peamine jõupingutus on koondunud Kostjantõnivka–Dobropillja rindele, mida tuleb praeguses olukorras vaadelda ühe tervikliku operatsioonipiirkonnana. Moskva püüab murda Ukraina kaitsevööndi keskosa ning jõuda positsioonidele, millelt oleks võimalik jätkata edasitungi Kramatorski ja Slovjanski suunas. Kuid rünnakud, mis peaksid avama tee järgmisele operatiivsele etapile, on takerdunud linnade, kindlustatud positsioonide ja droonidest küllastunud avamaastiku ette. Vene üksused võivad mõnes lõigus edasi liikuda, ent nende edasitungi ei saada piisav jõud hoidmaks vallutatud alasid kindlalt enda käes ja arendamaks neist uusi rünnakuid.

Kostjantõnivka üle käib endiselt raske võitlus. Vene väed on suutnud oma kohalolekut linna lõunapoolsetes osades laiendada ning on võimalik, et Moskva hõivab enne aasta lõppu suurema osa varemetest. Kuid linna võimalik langemine ei tähendaks veel, et Venemaale avaneks tee järgmiste eesmärkide poole. Kostjantõnivka on juba praegu kujunenud äärmiselt kulukaks lahinguväljaks, kus ründaja peab võitlema iga hoone, tänava ja keldri pärast. Kui linn langebki, nõuab selle hoidmine ja varustamine Venemaalt edaspidigi suuri jõupingutusi. Pokrovski kogemus näitab, et asula hõivamine ei tähenda automaatselt selle ümbruse kontrollimist ega võimalust pealetungi takistamatult jätkata.

Dobropillja rindel on Vene vägede edasitung olnud veelgi piiratum. Bilõtske on küll langenud, kuid see ei ole Moskva olukorda otsustavalt parandanud. Võitlus jätkub Dobropillja lähedal asuva kaevanduskompleksi ning lõunapoolse oru ümbruses. Vene infiltraatorid on jõudnud Dobropillja eeslinnadesse, kuid nende kohalolek ei ole muutunud püsivaks kontrolliks. Ukraina hoiab enda käes positsioone kummalgi tiival, kust Vene üksusi saab rünnata mitmest suunast. See on peamine põhjus, miks Moskva ei ole suutnud siinset survet muuta kiireks läbimurdeks.

Ründaja olukorda muudab raskemaks ka maastik ise. Vene vägedele pakuvad varju peamiselt asulad ja üksikud hoonestatud alad, samal ajal kui Ukraina on saanud kuude jooksul rajada kaitserajatisi, maa-aluseid varjendeid ja droonide tugivõrgustikke. Iga Vene üksuse liikumine läbi avatud ala muutub seetõttu riskiks. Kui sõdurid jõuavadki mõne hoonestatud alani, tuleb neid seal varustada ja tugevdada, kuid just need liikumised on Ukraina luure ja löögivahendite jaoks hõlpsasti jälgitavad sihtmärgid. Nii muutub iga järgmine rünnak eelmisest kulukamaks.

Väljaspool Donbassi peamist lahingupiirkonda on Vene vägede edusammud olnud veelgi tagasihoidlikumad. Kupjanski idaosas on Moskva suutnud hõivata veidi rohkem maastikku ühe kuristiku ja maantee H-26 ümbruses, kuid tegemist on piiratud kohaliku edasinihkega. Kupjanski enda suunal ei ole see muutnud strateegilist olukorda. Ukraina II armeekorpuse „Hartia“ operatsioon Veles sulges põhjast linna viinud maa-aluse läbipääsu ning vähendas oluliselt Vene vägede võimalusi oma üksusi Kupjanski kaitsetsooni viia. Moskva peab nüüd oma üksuste toetamiseks taas kasutama marsruute, mis on Ukraina luure ja tulekontrolli all.

Sumõ, Harkivi, Lõmani ja Slovjanski suunal pole Vene väed nädala jooksul suutnud oma rünnakutega olulisi tulemusi saavutada. Ukraina üksused on mitmes piirkonnas teinud kohalikke vasturünnakuid.

Lõunarindel väärib tähelepanu teade Komari vabastamisest Mokri Jali jõe piirkonnas. Ukraina vastutegevus jätkub niisiis ka väljaspool operatsioon Vivaldi varasemaid lahingualasid. Mokri Jali org on olnud viimastel kuudel üks piirkondi, kus Ukraina tegevusel võib olla laiem mõju Venemaa lõunapoolsetele positsioonidele. Niisiis ei ole Moskva suutnud ka lõunas Ukraina rünnakuid tagasi lüüa.

Venemaa kauglöögid Ukraina vastu on viimastel päevadel keskendunud taas elektritaristule ning Dnipro jõe ületuskohtadele. Moskva püüab ilmselgelt muuta talve saabudes Ukraina energiavarustuse võimalikult ebakindlaks ning häirida inimeste igapäevast liikumist suuremates linnades. Ballistiliste rakettide ja reaktiivmootoriga droonide kasutamine on Ukraina õhutõrjele eriti raske probleem, sest nende tõrjumiseks vajalikke vahendeid ei ole piisavalt. Venemaa püüab ära kasutada just neid võimelünki, mis on tekkinud lääneriikide ebapiisava ja ebaühtlase toetuse tõttu.

Ukraina löögid Venemaa vastu on seevastu suunatud sõjalise ja majandusliku võimekuse vastu. Rafineerimistehased, relvatootmisega seotud ettevõtted, laod, õhutõrjesüsteemid ja logistikakeskused on muutunud järjest sagedasemateks sihtmärkideks. Eriti tähelepanuväärne on rünnakute intensiivsuse ja ulatuse kasv. Üksikud droonid, mis veel mõni aasta tagasi suutsid süüdata peamiselt kütusemahuteid, on asendunud mitmekesiste löögipakettidega, mis võivad tabada korraga mitut olulist tootmisüksust. Sellise rünnaku mõju ei piirdu ühe põlenguga. Kui rivist langevad korraga mitu omavahel seotud komponenti, võib kogu rafineerimistehas või tööstuskompleks jääda pikaks ajaks osaliselt või täielikult seisma.

Moskva õhutõrje on üha suurema surve all. Peterburi, Leningradi oblasti ja teiste Venemaa piirkondade vastu suunatud rünnakud näitavad, et ka riigi kõige paremini kaitstud piirkonnad ei ole enam puutumatud. Ukraina droonid tabasid Peterburi piirkonnas naftaekspordiga seotud taristut ja sõjatööstuslikku objekti ning üht Vene sõjalaeva Läänemerel. Samuti registreeriti samal ajal mitme Vene lennuvahendi kaotus. Oluliseks uudiseks on Ukraina rünnak Krimmi Venemaaga ühendavale Kertši sillale, mille käigus teisipäeval varises merre maantesilla kaar. Silla parandamine sõja jooksul on ebatõenäoline.

Õhusõjas on oluline uudis Gripenite võimalik saabumine Ukrainasse 2027. aasta alguses. Esmalt võib tegemist olla väikese lennukite arvuga, kuid pikemas perspektiivis annaks Rootsi hävitajate kasutuselevõtt Ukrainale täiendava võimaluse tugevdada õhuturvet ja vähendada sõltuvust praegu kasutatavatest lennukitüüpidest.