Oktoober oli Venemaa jaoks viimane kuu, mil taimestik pakkus väikestele rünnakurühmadele ja infiltrantidele suhteliselt head varjet. Moskva püüdis sellest võimalusest viimast võtta, kuid tulemus jäi sellest hoolimata Venemaa jaoks viletsaks. Vene väed jätkasid pealetungi peamiselt Donbassi keskosas ja Zaporižžja rindel, kuid nende territoriaalsed edusammud olid väikesed ning saavutati erakordselt suurte inimkaotuste hinnaga. Novembrisse astutakse olukorras, kus lehed on langenud, varjevõimalused vähenevad ja öised temperatuurierinevused annavad soojuskaameratega varustatud droonidele järjest parema võimaluse avastada liikuvaid üksusi.

Ukraina kaitset ei ole murtud. Ukraina suutis hoopis mitmel suunal oma positsioone kindlustada ning tasakaalustada või tagasi pöörata osa Venemaa varasematest edusammudest. Põhjas ei õnnestunud Moskval avada uut rinnet Tšernihivi suunal, sest selleks puudus vajalik väekoondis. Sumõ piirkonnas tõrjus Ukraina Vene vägede katsed laiendada kontrollitavat ala ning tugevdas oma positsioone mõnes lõigus, kus vastane oli varem suutnud edasi liikuda. Harkivi ja Kupjanski vahelisel kaarel oli Venemaa tegevus aktiivsem, kuid ka seal jäi tulemus tagasihoidlikuks.

Kupjanski ümbruses kujunes oktoobri üheks olulisemaks Ukraina eduks operatsioon „Veles“. Ukraina II armeekorpuse Hartia üksused suutsid sulgeda Vene vägede kasutatud maa-aluse ühendustee, mis kulges Oskili jõe alt gaasitoru kaudu linna suunas. See oli Moskva jaoks oluline infiltratsioonikanal, mis võimaldas väikestel Vene rühmadel jätkata linna tungimist ka pärast seda, kui Ukraina oli suure osa Kupjanskist puhastanud. Varasemad katsed torujuhet õhkimisega sulgeda ei andnud püsivat tulemust, sest Vene väed kaevasid takistustest mööda ja rajasid kõrvalkäike. Ukraina vastus oli tehniliselt ja taktikaliselt nutikam: selle asemel, et piirduda vaenlase läbipääsu korduva hävitamisega, töötati välja oma maa-aluse tegevuse ja varustamise lahendus. Operatsiooni „Veles“ tulemusena on Venemaa võime Kupjanskis ja selle ümbruses tegutseda nüüd oluliselt piiratud.

Lõmani ja Slovjanski suunal jõudis oktoobris lõpule operatsioon „Vivaldi“. III armeekorpuse tegevuse tulemusena taastas Ukraina selles piirkonnas kontrolli mitme asula ja olulise kaitsepositsiooni üle ning praktiliselt purustas Vene sillapea Žerebetsi jõe ümbruses. Operatsiooni lõpp ei tähenda, et selles piirkonnas lahingutegevus oleks läbi. Pigem on Venemaa senine surve põhja pool vähenenud ning Slovjanski ja Kramatorski kaitsevööndile lähenemine muutunud Moskva jaoks veelgi raskemaks.

Vene väed suutsid oktoobris Rai-Oleksandrivka piirkonnas mõnes lõigus edasi liikuda, kuid nende maksimaalseks eduks hinnatakse umbes nelja kilomeetri sügavust edasitungi. Selle saavutamiseks kulus peaaegu terve kuu ning rünnakut toetasid üksused mõlemalt tiivalt. Vene väed jõudsid viimaks läbi metsastunud kaitsevööndi, mille vastu nad olid rünnanud juba suure osa aastast, kuid just selle edu kasutamine muutub nüüd keerulisemaks. Puude langemine vähendab varjevõimalusi ning avatud maastikul liikuvad üksused satuvad Ukraina droonide ja suurtükiväe jaoks järjest paremini nähtavale. Mõkolajivka kaitseliin püsib ning põhja pool saavutatud „Vivaldi“ tulemused vähendavad ühtlasi Vene vägede võimalusi suruda Ukraina kaitset Siverski Donetsi jõe ääres.

Donbassi linnalise kaitsevööndi suunal on Moskva oktoobris jätkanud suuri jõupingutusi, kuid tulemus jääb nõrgaks. Kostjantõnivka ja Dobropillja ümbrus on endiselt kogu rinde üks intensiivsemaid lahingupiirkondi. Kostjantõnivka vastu korraldati oktoobris iga päev arvukalt rünnakuid, kuid kaardi järgi on olukord muutunud vähe. Vene üksused on püüdnud infiltreeruda linna lõunapoolsetesse kvartalitesse ning kasutada külgi, kuristikke ja metsaribasid Ukraina kaitse taha jõudmiseks. Ometi ei ole nad suutnud muuta neid väikeseid edusamme püsivaks kontrolliks. Linna äärealadel on Vene vägedel küll positsioone, kuid Ukraina kaitse püsib ning võitlus käib endiselt hoonete, tänavate ja varjendite pärast.

Kostjantõnivka olukorra stabiliseerumisele on kaasa aidanud Ukraina vägede juhtimise ümberkorraldamine. III armeekorpuse juhtimisel moodustatud keskne väekoondis on võtnud vastutuse Lõmani, Slovjanski ja Kostjantõnivka rindelõikude koordineerimise eest. Samal ajal on I armeekorpuse „Azov“ juhitav väekoondis seotud Dobropillja suuna kaitsega. Ukraina püüab järjest enam rakendada tõhusaks osutunud juhtimis- ja lahingukorraldust ka teistel rindelõikudel. Kostjantõnivka kaitses on märgata tugevamat vastupanu ning Vene väed ei ole suutnud oma varasemat infiltreerumist linnas süvendada. Ees seisab siiski raske talvine lahing, sest vaenlane on suutnud kanda kinnitada mõnes äärelinna osas.

Dobropillja rinne on jätkuvalt Moskva üks peamisi pingutusi. Vene väed on suutnud oktoobris edasi liikuda rohkem kui mitmel teisel rindelõigul, kuid ka siin ei ole nende edusammud vastavuses kasutatud jõudude ja kantud kaotustega. Bilõtske on tugevalt purustatud ning Vene infiltraatorid on jõudnud Dobropillja eeslinnadesse, kuid see ei tähenda veel, et linn oleks langemise äärel. Ukraina kaitse on suutnud suurema osa ründesurvest vastu võtta ning Vene väed peavad endiselt võitlema nii külgede kui ka varustuskoridoride pärast. Sõja senine kogemus näitab, et Venemaa on suutnud suuremaid linnalisi alasid kindlamalt vallutada alles siis, kui ta on saavutanud piisava kontrolli mõlema tiiva üle. Dobropillja ümbruses pole sellist olukorda veel kujunenud.

Moskva jaoks on probleem ka selles, et rünnak Dobropillja vastu kulutab järjest suuremat hulka üksusi, mille asendamine ei ole lihtne. Ukraina kaitsjate hinnangul võivad Vene vägede püsivad kaotused üksnes selles sektoris olla olnud oktoobris erakordselt suured. Iga lisanduv ründepäev kasvatab vajadust uute meeste, laskemoona ja varustuse järele. Kui selline tempo jätkub, võib Venemaa pealetungiüksuste kurnatus anda Ukrainale võimaluse algatada vastutegevus olukorras, kus vastase esimesed ešelonid on juba tugevasti kulunud.

Zaporižžja rindel keskendus Venemaa oktoobris Huljaipole vallutamise järel oma positsioonide laiendamisele ja Haitšuri jõe suunalise Ukraina kaitse murdmisele. Moskva lootis ilmselt kasutada linna vallutamist lähtealusena edasiseks liikumiseks Zaporižžja suunas ning tekitada täiendavat survet Orihhivi kaitsele. Tegelik edenemine jäi aga piiratuks. Vene väed suutsid liikuda mõnevõrra edasi metsastunud raudteeliini piirkonnas, kuid ei saavutanud otsustavat edu. Ukraina positsioonid põhja pool püsivad ning Haitšuri jõe ümbruses on kaitse tugevnenud. Avatud stepimaastikul muutub varjevõimaluste kadumine ründaja jaoks järjest tõsisemaks probleemiks. Kui sügisel pakkusid veel kaitset puuderibad ja võsa, siis novembris muutub iga liikumine paremini nähtavaks ning ründava üksuse avastamine on lihtsam.

Huljaipole vallutamine oli Moskva üks väheseid märkimisväärsemaid territoriaalseid saavutusi tänavu, kuid selle sõjaline väärtus on hakanud vähenema. Ukraina on suutnud piirkonnas jõudude vahekorda parandada ning Venemaa ei saa enam kasutada linna vallutamist automaatse eeldusena edasiseks läbimurdeks. Oluline on ka see, et Ukraina ei ole lõunas püüdnud iga hinna eest suuri jõude siduda ühe konkreetse vasturünnakuga. Selle asemel on ta jätkanud kaitse tugevdamist ja Vene logistika häirimist. Selline lähenemine võib tunduda vähem nähtav, kuid see sunnib Moskvat hoidma oma üksusi järjest suuremal alal ning muudab okupeeritud positsioonide toetamise keerulisemaks.

Hersoni piirkonnas toimus oktoobri lõpus haruldane sündmus: Oleškõ ümbruses kehtestatud viiepäevane relvarahu pidas ning seda laiendati ka mujale Hersoni piirkonda. Tsiviilelanikel avanes võimalus saada lühikeseks ajaks hingetõmbeaega ja osa inimestest evakueerida. Venemaa võime varustada Dnipro jõe lõunakaldal paiknevaid üksusi on Ukraina surve tõttu piiratud ning Vene vägede positsioonid on muutunud järjest raskemini kaitstavaks. Oleškõ elanike olukord on olnud eriti ränk, sest Venemaa tegevus on piiranud neile vajaliku toidu ja muude esmatarbekaupade jõudmist. Relvarahu õnnestumine on tervitatav, kuid selle tegelikku mõju tuleb hinnata selle järgi, kas evakueerimine saab jätkuda turvaliselt ja kas tsiviilelanike abistamine muutub püsivamaks.

Sügaval Venemaa tagalas jätkus oktoobris Ukraina löögikampaania, mille sihtmärgiks on eeskätt sõjalist tegevust toetav taristu, kütusetööstus, relvatootmine ja logistika. Kuu alguse ja keskpaiga vahel oli rünnakute tempos märgata ajutist vaibumist, millele võisid kaasa aidata sidepiirangud ja halb ilm. Oktoobri lõpus taastus aga löökide intensiivsus. Ukraina droonid tabasid Kurski piirkonnas Iskanderi raketikompleksi ning Rostovi oblastis asuvat tööstusrajatist. Eriti tähelepanuväärsed olid korduvad rünnakud Venemaa rafineerimistehaste vastu. Kui varasematel aastatel võis ühe droonilöögi tagajärjeks olla ühe mahuti või üksiku seadme kahjustumine, siis nüüd rünnatakse mitut tootmise seisukohalt kriitilist komponenti ühe operatsiooni käigus.

See muutus tähendab, et Venemaa naftatööstuse taastamine muutub järjest keerulisemaks. Kui mitu tootmisüksust korraga rivist välja langeb, ei piisa enam üksiku seadme kiirest parandamisest. Kogu tehase töö sõltub mitmest omavahel seotud süsteemist ning ühe osa hävimine võib muuta kasutuks ka need seadmed, mis on ise kahjustamata. Venemaa kaotas ainuüksi oktoobri kahel viimasel päeval rünnakute tõttu ligikaudu kümnendiku oma rafineerimisvõimsusest. Ukraina löögid on muutunud täpsemaks ja koordineeritumaks ning Venemaa õhutõrje ei ole suutnud neid takistada.

Ukraina kasutab järjest mitmekesisemat relvade valikut, ühendades droonid, tiibraketid ja muud vahendid. Nii saab sundida Vene õhutõrjet korraga reageerima eri tüüpi ohtudele ning muuta kaitse kavandamise keerulisemaks. Oktoobris tabasid Storm Shadow’ ja SCALP-EG raketid Venemaa sõjatööstuse objekte, mis toetavad raketitootmist. Selliste rünnakute eesmärk ei ole üksnes üksiku tehase kahjustamine, vaid vastase võime vähendamine toota uusi relvi ja asendada rindel kaotatut. Moskva peab samal ajal kaitsma oma tööstust, kütusevarusid, lennuvälju, raudteesõlmi ning okupeeritud alade logistikat. Nii tekib järjest suurem lõhe Venemaa kaitsevajaduste ja olemasolevate õhutõrjevahendite vahel.

Venemaa vastus on olnud jätkuv surve Ukraina energiataristule ja tsiviilelanikkonnale. Moskva rünnakud elektrisüsteemide vastu on sügis-talvise perioodi saabudes eriti ohtlikud ning Ukraina õhutõrje puudujäägid muudavad nende tagajärjed veelgi raskemaks. Samuti on kasvanud tsiviilohvreid põhjustavate liugpommirünnakute arv Zaporižžja, Dnipro, Sumõ ja Harkivi piirkonnas. Teateid on ka korduvatest löökidest samasse piirkonda, mis seavad ohtu päästetöötajad, meedikud ja politseinikud. See on osa Venemaa sõjapidamise mustrist: kui sõjalist läbimurret ei saavutata, püütakse muuta tsiviilelanikkonna igapäevaelu võimalikult raskeks. Ukraina vajab seetõttu jätkuvalt piisavas koguses ballistiliste rakettide tõrjevahendeid ja mitmekihilist õhutõrjet. Euroopa riikide ühised investeeringud uutesse süsteemidesse, sealhulgas Freyja programmi, muutuvad üha olulisemaks.

Õhusõjas oli oktoober Venemaa lennuväele raske. Vene lennukid on saanud kahjustada või hävinud nii Ukraina löökide kui ka õnnetuste tagajärjel. Üks Su-30 hävitajate kokkupõrge Kaliningradi piirkonnas lõppes ühe lennuki hävimise ja teise tõsise kahjustusega. Eraldi juhtumitest on teatatud ka teiste Vene lennukite kaotuste kohta. Ukraina droonirünnakud lennuväljadele on muutnud Vene lennuväe tagala senisest haavatavamaks ning ka helikopterite kasutamine rindelähedases õhuruumis on muutunud riskantsemaks. Mõlemad pooled kasutavad helikoptereid järjest enam droonide püüdmiseks, sest aeglasemaid lennuvahendeid on võimalik teatud tingimustes veel tõhusalt rünnata, kuid vahetu tegutsemine droonidest küllastunud kontaktjoone lähedal on muutunud väga ohtlikuks.

Musta mere olukord on jätkuvalt pingeline. Oktoobri lõpus sagenesid Vene droonide ja rakettide rünnakud tsiviillaevanduse vastu ning Moskva näib püüdvat oma tegevusega proovile panna Euroopa riikide valmisolekut kaitsta rahvusvahelist mereliiklust. Samal ajal on Euroopa riigid hakanud tõhusamalt rakendama sanktsioone Venemaa varilaevastiku vastu, pidades kinni selle laevu ja raskendades nende tegevust. Venemaa on omakorda sunnitud saatma laevadele saatelaevu, mis suurendab tema mereväe koormust ja kulutab niigi piiratud ressursse. Musta mere laevastiku järelejäänud üksused püsivad jätkuvalt kitsendatud tegevusruumis ning Ukraina droonid hoiavad neid pideva ohu all.

Side- ja elektroonilise sõjapidamise valdkonnas on oktoober andnud veel ühe õppetunni. SpaceXi teenuste piirangud mõjutasid Ukraina kaitsetegevust, kuid ei halvanud seda. Ukraina droonid on hakanud senisest enam kasutama maastikupildi võrdlemist, autonoomset navigeerimist ja alternatiivseid sidekanaleid. See vähendab sõltuvust ühest teenusepakkujast ning muudab üksikud teenusekatkestused vähem otsustavaks. Samal ajal on Ukrainas kasutusele võetud või katsetamisel elektroonilise sõjapidamise lahendusi, mis moodustavad linnade ümber täiendava kaitsekihi. Kiievi kohale rajatav elektroonilise kaitse võrgustik on selle suuna üks näiteid.