Ürgne soomeugri maailmavaade, nagu ka teiste loodusrahvaste puhul, põhineb pideval uuenemisel ja taassünnil. See on kardinaalselt erinev modernse tarbimisühiskonna tööstuslikust lineaarsest maailmavaatest, mis näeb ette kõige ühekordset kasutamist. Võti selle erinevuse mõistmiseks peitub selles, kuidas inimene tajub aega. Tsükliline ja lineaarne ajataju on nimelt vastandid.

Elu kulgu võib vaadelda kahest vastandlikust perspektiivist. Ühest vaatepunktist toimub kõik suletud ringis pidevate korduste ja tagasipöördumiste, tõusude ja mõõnadega. Teisest vaatepunktist areneb kõik lineaarselt punktist A punktini B ilma kordusteta, mistõttu kõik sündmused ja olukorrad on unikaalsed.

Tsüklilise ajatunnetusega inimesed näevad inimelu kui teekonda, kus sünni, kasvu, küpsemise, vananemise ja surma etapid korduvad põlvkonnast põlvkonda. Lineaarse ajatunnetusega inimesed aga võivad käsitleda inimelu kui sirgjoonelist protsessi, kus iga inimese elu on ainulaadne ja ei kordu.

Tegelikkuses toimub nende kahe mudeli kombineerimine, mis väljendub kõige ilmekamalt spiraalse arengu kujul. Vastavalt sellele on kõik sündmused unikaalsed, kuid on palju arhetüüpseid olukordi või skeeme, mis kipuvad korduma. Ringiratast korduvaid olukorrad on näiteks:

• kevad, suvi, sügis, talv;
• hommik, päev, õhtu, öö;
• sünd, õitsemine, hääbumine, surm;
• hingamine, pulss, lihaste pingutamine ja lõdvestumine.

Iga hommik on siinjuures unikaalne, kuid see on alati ikkagi hommik, mitte päev ega öö.

Sellist ajataju, kus korduvus mõjutab elu olulisel määral, nimetatakse tsükliliseks ajaks. See tähendab tunnistamist, et elame keset tsüklilisi protsesse, mis mõjutavad meid oluliselt ning seetõttu tuleb neid mõista, arvestada ja kasutada. Tsükliline aeg on sügavalt omane nii põlluharijate kui küttide-korilaste kultuuridele, kelle ellujäämine sõltub harmoonilisest suhtest looduse ringkäiguga.

Lineaarne ajakäsitlus on selline, mis ei pööra suurt tähelepanu tsüklilistele protsessidele. See on iseloomulik kultuuridele, mis on looduse ringkäigust rohkem eraldatud. Arvatakse, et lineaarne mõtlemine tekkis Lähis-Ida kõrbehõimude seas, kes tajusid aega seotuna ruumilise liikumisega. Sealtpeale sai lineaarsest ajakäsitlusest aabrahamliku ja monoteistliku maailmavaate alus. Hilisem kiriku võitlus paganlike (rahvapäraste) traditsioonide vastu oli ühtlasi lineaarse ajataju võitlus tsüklilise vastu.

Tööstusrevolutsiooniga hakkas lineaarne ajatunnetus domineerima kogu inimkonna üle. Tuntud futurist Alvin Toffler on kirjutanud: “Ettekujutus sellest, et aeg on lineaarne, näib olevat meie teadvusse nii sügavalt juurdunud, et on raske mõista ükskõik millist alternatiivi. Kuid paljud iidsemad rahvad näevad aega isegi tänapäeval kui ringi, mitte kui sirget joont. Maiadest budistide ja hindudeni on kõigil olnud arusaam, et aeg on tsükliline ja kordub, see tähendab, et ajalugu kordub lõputult ja elu võib samuti korduda läbi taassünni.

Kogu keskaja jooksul eksisteeris suur vastuolu tsüklilise ja lineaarse ajakontseptsiooni vahel. Lineaarne kontseptsioon soodustas kaupmeeste klassi ja rahapõhise majanduse arengut. Sest kuigi võim kuulus maaomanikele, säilis arusaam, et aega on palju ja see seostus maa muutumatu tsükliga.” (Alvin Toffler. The Third Wave. 1980.)

Üksnes lineaarse ajatunnetusega rahvas võõrdub ajapikku oma esivanemate pärandist ja looduskeskkonnast. Eestlaste puhul on tsükliline ajataju säilinud kohati maaelus, pärimuses ja keelestruktuurides. Ent eestlaste rahvuslikku eneseteadvust võimendaks kahtlemata osaline naasmine tsüklilise aja juurde. Milles see praktikas väljenduks?

Esiteks muutuks suhtumine ajalukku. Tarbimisühiskonna jaoks pole ajalugu aktuaalne, sest iga kord elame uutes ja unikaalsetes tingimustes. Seetõttu tohib ajalooga teha mida iganes, muuhulgas julgelt kohandada seda propaganda- või reklaamitööstuse vajadustele. Kui aga taastada austus elu ringkäigu vastu, on ajalugu oluline teadmine sellest, kuidas käituda vastavates arhetüüpsetes olukordades. Seetõttu uuritakse ajalugu objektiivsemalt, kuna praktiline tähendus on vaid tegelikul ajalool, sealhulgas teaduse ja tehnoloogia arengu ajalool. Kõike, mis minevikus juhtus, tajutakse postindustriaalses maailmas omamoodi toimiva tuleviku prototüübina.

Teiseks taastuks sõbralik suhtumine kogu elusse ja Universumisse, mille olemise viis on selgelt tsükliline. Seetõttu on rahvuslik mõtteviis vältimatult ökoloogiline. See soodustab keskkonnasõbralikumat eluviisi ja looduse austamist. Tsükliline ajataju julgustab inimest hoolikamalt kuulama elu nüansse, paremini mõistma iseennast ja oma lähedasi. Inimene tunneb end enesekindlamalt, sest ta vabaneb pidevast “ajapuuduse” stressist. Selgub, et aega on piisavalt, kuid selleks on vaja õiget struktureerimist tsüklilise lähenemise abil, sest ajatsükkel omab samuti sisemist struktuuri ja harmooniat.

Kolmandaks, tsükliline ajatunnetus on sisuliselt idee pidevast uuestisünnist, erinevalt lineaarsele mõtteviisile omasest ühekordsest kasutusest. Uuestisünni idee läbib kogu meie elurütmi. Hommikune ärkamine on uuenemine ja ülestõusmine pärast und ehk ajutist teispoolsuse külastamist. Kevad ja uus kalendriaasta algavad talvise puhastuse järel. Inimese sünnipäev on tema isikliku uuenemise – taassündimise püha. Oma tsüklid juhatavad inimese sisemist ja välist arengut ning elukäiku, samuti riikide, rahvaste, tsivilisatsioonide ja kultuuride kasvamist, hääbumist ja uuestisündi.