Talvisel pööripäeval murtakse pimeduse selgroog

Talvine pööripäev on eestlaste jaoks olnud igiaegadest peale saatusliku tähtsusega sündmus. Sel aasta kõige lühemal päeval toimub talvise pööripäeva rituaal, kus valgus ja pimedus astuvad vastamisi ning võidab valgus, tärkab lootus ja algab uus valgusevalitsus.

Talvine pööripäev on aasta kõige lühem päev, kus päev ja öö, valgus ja pimedus, astuvad vastamisi. Kui pööripäev saabub, siis sel päeval hakkavad päevad aeglaselt pikemaks muutuma, öö kahaneb ning algab lootusrikas tee kevade ja suveni. Loodusrahvaste jaoks on pööripäev rõõmu- ja õnnepäev, kui valgus võidab pimeduse, külma ja hirmu kaaslase.

Tänapäeva inimene ei pruugi mõista enam pööripäeva sügavat tähendust, kuid muistsed eestlased elasid selle päeva läbi tugevate tundmustega. Pimedusest väljatuleku hetkena tähendas talvine pööripäev uut algust, elujõu ärkamist ja lootust paremale tulevikule. Kaasaegne tehnika on küll näiliselt võitnud loodusjõudude üle, kuid vanad eestlased mõistsid, et loodus valitseb siiski inimese üle, ja seepärast pöördusid nad looduse poole abipalvega.

Talvise pööripäeva saabudes katab maa valge lumevaip, sümboliseerides sügavust ja jõudu, mis peidab enda alla möödunud päevade valu ja vaeva, kõik kurbused ja kannatused. Jõulud saabuvad koos talvise pööripäevaga, kui valgus pühitseb võitu pimeduse üle. Sel hetkel murtakse pimeduse selgroog, taanduvad selle varjud valguse eest ning algab uus elu täis julget usku ja kindlat lootust.

Inimesed suhtuvad talvisesse pööripäeva erinevalt vastavalt oma maailmavaatele. Kaasaegne maailm võib näha selles lihtsalt kalendrisündmust, kuid vanade eestlaste jaoks oli see oluline pöördepunkt. Nad mõistsid, et pööripäev tähistab üldist elutsüklit, seotud teatava kombestikuga. Vana aasta oli kaduvuse sümbol, mida võitis uus aasta, elu ärkamine. Elujõud kandusid küll aastast aastasse, kuid vanade eestlaste arvamuse järgi oli siin vaja ka inimese abistavat kätt. Loodus ise valitseb inimese üle ja seepärast pidi inimene osutama oma abi ja valmisolekut, et mitte sattuda loodushaldjate viha alla.

Nagu suvise pööripäeva kohta, öeldi ka talvise kohta, et “päev on pesas”. Vanasõnad rõhutavad päeva pikenemist, öeldes: “Päev läheb kukesammu jagu pikemaks”; “Päeval pööratakse valgem pool peale”; “Öö on nii pikk, et kotkas kukub puust alla.” Ilmade kohta liigub tarkus, et kui talvisel pööripäeval puhub tuul külmast kandist, toob see kaasa pikema ja külma talve, külmad tuuled püsivad kevadeni. Talvise pööripäeva jõud ja sümbol on ajatu, meenutades meile, et valgus võidab lõpuks pimeduse.