Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi hiljutine visiit Pekingisse sümboliseerib USA globaalse mõjuvõimu hääbumist. Tuntud Ameerika rahvusmeelne mõtleja Greg Johnson nendib oma värskes analüüsis, et kui Hiina jaoks lõppes nende ajalooline „alandusajastu“ 1949. aastal, siis Trumpi Pekingi-kohtumine nägi välja nagu „Ameerika alandusajastu esimesed 36 tundi“. Johnsoni sõnul on USA langenud sügavasse geopoliitilisse kriisi, mida on märkimisväärselt kiirendanud hukatuslik sõda Iraaniga ning Trumpi suutmatus mõista suurriikliku diplomaatia olemust.
Johnson kritiseerib teravalt Trumpi otsust võtta Hiinasse kaasa miljardär Elon Musk, nimetades seda „nagu noaga tulevahetusse minekuks“, sest laual on suveräänsuse ja identiteedi küsimused, mida ei saa lahendada äritehingutega ahvatledes. Mõtleja maalib Trumpist pildi kui vananevast mehest, kelle võimed on kahanemas ja kes langeb tagasi oma mugavustsooni. „Ta on kaupmees. Kõik, millest ta eal mõtleb, on raha,“ kirjutab Johnson, lisades, et Trump on taandunud valede ja trikkide abil aktsiaturu ning küsitlustulemuste turgutamisele. „Ta müüb aktsiaid, müüb sõdu, müüb iseennast.“
Kuigi Puna-Hiina president Xi Jinping tõdes kohtumisel otsekoheselt, et USA on hääbuv jõud, püüdis Trump seda Johnsoni hinnangul osavalt ajada eelmise, Joe Bideni administratsiooni süüks, keda Johnson ise peab aga vaid USA pikaajalise languse sümptomiks. Kogu visiidi ja USA geopoliitilise nõrkuse taustal on aga katastroofiline sõda Iraaniga, mis on paljastanud Ameerika „maailmapolitseiniku“ rolli ebausutavuse.
Johnson leiab, et Iraan on läbi näinud USA blufi, suutes halvata strateegiliselt kriitilise Hormuzi väina ning tõestades, et Washington ei suuda enam oma Pärsia lahe liitlasi kaitsta. See on käivitanud naftadollari süsteemi murenemise: Pärsia lahe monarhiad otsivad uusi partnereid (näiteks Ukrainast), naftat hinnastatakse teistes valuutades ning USA peab tegema meeleheitlikke finantssamme oma laenusüsteemi vee peal hoidmiseks. Johnsoni sõnul on USA selle sõja juba esimesel päeval kaotanud ja iga lisanduv päev toob kaasa vaid globaalsete tarneahelate süveneva kriisi, mis võib vaesemates riikides põhjustada näljahäda ning tuua valgete inimeste riikidesse uusi põgenikelaineid.
Kõige teravama kriitika osaliseks saab aga Trumpi administratsiooni motiivide ja lojaalsuse küsimus. Johnsoni sõnul on Trump allutanud Ameerika huvid Iisraelile, kurnates USA ressursse, et hävitada veel üks Iisraeli regionaalne vaenlane. Selles geopoliitilises kaoses näeb Johnson suurima võitjana hoopis Hiinat, kes pole pidanud tegema ainsatki lasku.
Kuna USA on Pärsia lahes kaotanud tohutult varustust, ei ole ta enam usutav sõjaline jõud Taiwani ja Lõuna-Korea kaitsmisel. Arvestades Trumpi vihjeid Taiwani kaitse-eelarve kasutamisest „läbirääkimisžetoonina“ ja tundliku tehisintellekti tehnoloogia võimalikku müüki Hiinale, püstitab Johnson sünge küsimuse: kas Trump on valmis Ameerika huvid Puna-Hiinale maha müüma, et osta endale seeläbi väljapääs hukatuslikust Iraani sõjast?
