Kas teadvus on aju loodud illusioon või midagi enamat, mis pärineb reaalsuse süvaolemusest? See küsimus intrigeerib teadlasi kogu maailmas, teiste seas on sellele pühendanud oma elutöö üks tänapäeva mõjukamaid neuroteadlasi Christof Koch. 2026. aasta aprillis Portugalis Portos toimunud BIAL-i fondi 15. sümpoosionil “Behind and Beyond the Brain” astus Koch üles avakõnega. Konverentsil, mille fookuses olid surmalähedased kogemused ja elu lõpuga seotud nähtused, esitas ta julge väljakutse teaduses pikalt domineerinud materialistlikule maailmapildile.

Kochi sõnul ei suuda füsikalism, mis taandab teadvuse vaid ajurakkude vahelistele füüsikalistele interaktsioonidele, enam kõigile meie eksistentsi puudutavatele küsimustele adekvaatselt vastata. Materialism on küll teaduslikku mõtlemist aastakümneid juhtinud, kuid nüüd seisab see silmitsi ületamatute lünkadega. Hoolimata neuroteaduse tohutust arengust ei suuda teadlased endiselt lahendada teadvuse “rasket probleemi” ehk selgitada, kuidas tekib füüsilisest elundist subjektiivne ja tunnetatav kogemus.

Koch toob esile kolm peamist valdkonda, kus praegused selgitused hätta jäävad. Esiteks on endiselt võimatu taandada teadvust täielikult füüsikalistele ajuprotsessidele. Teiseks on kvantmehaanika ja kaasaegne füüsika muutnud meie arusaama sellest, mis on üldse objektiivselt “reaalne”, minnes otseselt vastuollu range materialismiga. Kolmandaks ja kõige olulisemaks peab ta erakordseid seisundeid, nagu surmalähedased kogemused, müstilised elamused ja surmaeelne ootamatu teadvuse selginemine. Need nähtused, kus elavad ja intensiivsed teadvuseseisundid esinevad sageli südameseiskumise või minimaalse ajutegevuse ajal, on standardses neurobioloogias ja neuroarvutuslikes mudelites pehmelt öeldes lahendamatuks mõistatuseks.

Kuna aju kui teadvuse looja mudel on osutunud puudulikuks, teeb Koch ettepaneku pöörduda tagasi klassikaliste metafüüsiliste suundade, nagu panpsühhismi või idealismi poole. Nende vaadete kohaselt ei ole teadvus evolutsioonilise bioloogia juhuslik kõrvalsaadus, vaid universumi fundamentaalne ja taandamatu omadus, mis on võrreldav massi või elektrilaenguga. Et seda ideed teaduslikult ja rangelt põhjendada, toetub Koch integreeritud informatsiooni teooriale. See teooria väidab matemaatiliselt, et igal süsteemil, millel on piisavalt kõrge infoseotuse tase, on vastaval hulgal subjektiivset kogemust. Nõnda muutub panpsühhism mõõdetavaks ja testitavaks omaduseks, andes teadlastele täiesti uued tööriistad teadvuse olemuse uurimiseks.

Kochi enda panus teadvuseuurimisse on hindamatu ning tema teaduslikku autoriteeti on raske üle hinnata. Teda peetakse neurobioloogia tõeliseks pioneeriks, kes koos DNA struktuuri kaasavastaja ja Nobeli preemia laureaadi Francis Crickiga tõi teadvuse uurimise filosoofiast range teaduse rüppe. Koch on avaldanud sadu teadusartikleid, tema töid on tsiteeritud üle 137 000 korra ning tema H-indeks on 160, mis asetab ta absoluutsete maailma tippteadlaste sekka. Pärast üle 25 aasta kestnud edukat karjääri mainekas California Tehnoloogiainstituudis on ta viimastel aastatel juhtinud tipptasemel uurimistööd Allen Institute for Brain Science’is. Seal rakendab ta integreeritud informatsiooni teooriat praktikas, arendades keerukaid matemaatilisi ja kliinilisi meetodeid, et tuvastada varjatud teadvust näiliselt reageerimatutel ja koomas viibivatel patsientidel.