Rahvusvaheline teadlaste rühm jõuab teadusajakirjas Environmental Research Letters hiljuti avaldatud uurimuses järeldusele, et inimkonna arvukus on juba ületanud Maa pikaajaliselt jätkusuutliku taluvuspiiri. Kuigi Euraasias ja Ameerikas on rahvastiku kasv pidurdumas, on peamiseks probleemiks Sahara-tagune Aafrika, kus rahvastiku kasv on endiselt maailma kiireim.
Teadlaste hinnangul elab planeedil praegu oluliselt rohkem inimesi, kui Maa suudaks lõputult ülal pidada. Küsimus ei puuduta üksnes kliimat. Üha kasvav rahvastik tähendab suuremat survet põllumajandusmaale, mageveele, metsadele, kalavarudele, elurikkusele ja teistele taastuvatele loodusvaradele. Mida rohkem inimesi, seda rohkem vajatakse toitu, energiat, elamispinda ja tarbekaupu.
Uurijad analüüsisid ÜRO ja teiste allikate rahvastikuandmeid alates 1800. aastast ning rakendasid ökoloogias kasutatavaid populatsioonimudeleid, millega hinnatakse liikide kandevõimet ehk maksimaalset isendite hulka, mida keskkond suudab pikaajaliselt ülal pidada. Nende hinnangul on Maa absoluutne füüsiline ülempiir praeguste arengusuundade jätkudes ligikaudu 11,7–12,4 miljardit inimest. Selle lähedale võib maailm jõuda aastail 2067–2076. Samas rõhutavad teadlased, et see tähendaks pigem maksimaalset taluvuspiiri, mitte soovitavat või jätkusuutlikku rahvaarvu.
Arvutuste järgi oleks pikaajaliselt jätkusuutlik üleilmne rahvaarv umbes 2,5 miljardit inimest. See hinnang langeb kokku ka teiste varasemate uuringutega, mis on leidnud, et just sellise suurusjärgu juures oleks võimalik tagada inimestele hea elukvaliteet ilma Maa looduslikke süsteeme üle koormamata. Praegu elab maailmas üle 8 miljardi inimese.
Uuring toob välja suured piirkondlikud erinevused. Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Ida-Aasias on sündimus langenud juba aastakümneid ning rahvastiku kasv pidurdub kiiresti. Kui Teise maailmasõja järel kasvas maailma rahvastik enneolematu kiirusega, siis alates 1960. aastatest on kasvutempo pidevalt langenud. See ei tähenda siiski, et planeedi rahvaarv väheneks.
Hoopis teistsugune pilt avaneb Sahara-taguses Aafrikas, kus rahvastiku kasv püsib endiselt maailma kiireimana. Just seal algas sündimuse aeglustumine teadlaste hinnangul alles umbes 2010. aastal ning piirkond moodustab suure osa tulevasest maailma rahvastiku juurdekasvust. Autorite hinnangul tähendab see, et maailma kogurahvastik jätkab veel aastakümneid kasvamist.
Teadlaste sõnul ei ole peamine probleem üksnes inimeste arv, vaid rahvastiku ja tarbimise koosmõju. Iga lisanduv miljard inimest tähendab täiendavat nõudlust põllumajandusmaa, joogivee, ehitusmaterjalide, energia ning transpordi järele. Samal ajal väheneb paljudes piirkondades looduslike ökosüsteemide võime neid ressursse taastoota.
Autorid märgivad, et fossiilkütused on seni võimaldanud inimkonnal looduslikke piiranguid ajutiselt edasi lükata. Tänu odavale energiale on olnud võimalik kasvatada toidutootmist, transportida kaupu üle maailma ning kasutada ressursse kiiremini, kui loodus neid taastada suudab. Nende hinnangul ei tähenda see aga, et piiranguid enam ei eksisteeriks. Fossiilkütused on küll loonud mulje, nagu võiks rahvastik ja majandus lõputult kasvada, ent taastuvad loodusvarad on piiratud.
Pikaajaline jätkusuutlikkus sõltub korraga kahest tegurist – inimeste arvust ja keskmisest tarbimisest, leiavad uuringu autorid. Nende sõnul ei saa jätkusuutlik areng põhineda eeldusel, et rahvastik kasvab piiramatult. Majandussüsteemid, mis eeldavad pidevat elanikkonna kasvu, ei arvesta piisavalt Maa taastumisvõime piiridega.
