26. aprillil tähistatakse mari sangari päeva – tähtsaimat rahvuspüha maride jaoks, kes elavad ikestatud rahvana Venemaa võimu all. See päev on pühendatud nende ajaloolisele võitlusele oma maa ja kultuuri kaitsmisel. Erinevalt paljudest teistest rahvastest, kes austavad oma kangelasi nende võitude järgi, on marid teinud pühaks päeva, mil langes Malmõži maride juht Poltõš (Boltuš).

1552. aastal vallutas Ivan Julm Kaasani khaaniriigi, mis oli olnud maride jaoks oluline poliitiline ja kultuuriline keskus. Pärast Kaasani langemist sattusid marid Moskva võimu alla, kuid nad ei alistunud. Aastatel 1552–1583 toimusid maride iseseisvussõjad, mida tuntakse ka tšeremissi sõdadena.

Poltõš oli üks selle vastupanu juhtidest. 1524. aastal purustas ta vene vürsti Paletski väed ja pidas aastakümneid edukaid lahinguid Moskva vägede vastu. Kuid 1553. aastal piirati ta kindlus venelaste tohutute jõududega ümber. Kuigi marid võitlesid vapralt, sai Poltõš surmavalt haavata, kuid tema rahvas pääses. Legendi järgi on ta maetud järvesaarele, kus tema hing ootab neid, kes jätkavad võitlust maride vabaduse eest.

Maride vastupanu Moskva ekspansioonile takistas ka Ivan Julma sõjaplaanide täielikku elluviimist Liivi sõjas (1558–1583). Kui marid poleks Moskvale nii kõva vastupanu osutanud, oleks Venemaa saanud suunata rohkem jõude Eesti vallutamiseks.

Mari sangari päeva tähistamise idee sündis 1917. aastal Baškortostanis toimunud mari rahvuskongressil. Seda esitles mari vaimulik ja etnograaf Pavel Glezdenjov. Nõukogude perioodil sellist rahvuslikku mäletamist maha suruti, kuid 1992. aastal otsustas Mari Rahva III Kongress, et seda päeva tuleb taas tähistama hakata. Eestis on mari sangari päeva ametlikult tähistatud alates 1993. aastast.

Tänapäeval süüdatakse selle päeva hommikul küünlad mari kultuuri- ja ajalootegelaste mälestusmärkide juures, toimuvad põlisusu palvused ning teaduslikud arutelud maride ajaloo ja keele üle. Kahjuks on Venemaa koloniaalvõimud üritanud selle päeva tähendust moonutada, püüdes seostada seda üha enam Teises maailmasõjas langenud maride mälestamisega, samal ajal kui tegelik ajalooline kontekst – võitlus Venemaa imperialismi vastu – jääb tahaplaanile.

Poltõš ei olnud ainus mari rahvuskangelane. Maride ajalugu tunneb ka teisi silmapaistvaid võitlejaid:

• Tšumbõlat (XII sajand) – põhjamaride vürst, kes pidas edukat sõda Novgorodi vürstiriigi palgasõduritega. Ta kindlustas maride sõltumatuse ja tema haud Tšumbõlati mäel on siiani püha paik.
• Tšotkar Patõr (XIII sajand) – kangelane, kes vabastas maride metsad nomaadide rüüsteretkedest ja saavutas Kuldhordi käest maridele eristaatuse, võimaldades neil oma kultuuri säilitada.
• Akpatõr (XVI sajand) – Malmõži vürst, kelle haud on tänaseni palverännakute sihtkoht, kuhu tulevad nii marid, tatarlased kui venelased.

Aastasadade jooksul on marid pidanud lahinguid oma keele ja kultuuri säilimise nimel. 2021. aasta rahvaloenduse andmetel valdas mari keelt 60% maridest – kokku 256 463 inimest. See on 25% vähem kui 2010. aastal. Venemaa jätkuv surve soome-ugri rahvaste keelte ja identiteedi vastu tähendab, et iga mari, kes räägib oma emakeelt ja õpetab seda edasi oma lastele, on tänapäeva mari sangar.

Mari sangari päeva tähistamine on sümboolne meeldetuletus sellest, et ka tänapäeval ei tohi loobuda oma keelest, kultuurist ega ajaloomälust. Poltõši ja teiste maride kangelaste võitlus elab edasi igas inimeses, kes hoiab maride vabadusevaimu kirkana.