Jaanuar 1944 tõi endaga kaasa Eesti jaoks rasked ajad, kui 14. jaanuaril alustas Punaarmee võimsat rünnakut, mille tagajärjel Saksa 18. armee hakkas Leningradi juurest taanduma Narva suunas. Sündmused Leningradi rindel muutsid olukorra Eesti lähedal märgatavalt pingeliseks.
Saksa vägede olukord Leningradi rindel oli keeruline. Väegrupp “Nord” (“Põhi”), mis koosnes 16. ja 18. armeest, oli üle kahe aasta kaitsnud rinde põhjalõiku kuni Novgorodini. Nõukogude armee pealöögi vastas oli 18. armee, mille rindejoont iseloomustati passiivse ja hõredana. Sakslased kartsid punaste võimalikku rünnakut ning ettevaatusabinõuna kavandati Leningradi alt taandumist, valmistudes uuteks positsioonideks Narva jõe läänekaldal ja eelpositsioonideks Luuga jõe ääres. Hilissuvel 1943 alustati ettevalmistusi Narva kaitseks, kuid need ei olnud kaugeltki lõpule viidud.
Saksa 18. armeele ei jagunud piisavalt varustust ja üksusi, mis muutis pideva kaitse keeruliseks. Bensiinipuuduse tõttu kadus saksa vägede manööverdusvõime, ja 1943. aastal hakkasid ilmnema suuremad lüngad rindel. Võimetus piisavalt tugevdada ohtlikke kohti ja vajalikes kohtades vastu seista käisid kaasas sakslaste taandumisega.
Taganemise käigus osalesid lahingutes pealetungiva Punaarmee vastu ka eesti vabatahtlike üksused. Jaanuaris 1944, kui Punaarmee oli valmis Leningradi piiramisrõnga murdma, liideti 18. armee käsutusse III SS-soomuskorpus, mille koosseisu kuulus ka 20. Eesti SS-diviis. Punaarmee suurrünnaku alguseks polnud Eesti diviis veel Neveli rindelt Leningradi juurde kohale jõudnud. 14. jaanuaril seisid punaste rünnakule vastu III SS-soomuskorpuse koosseisu kuulunud diviisid “Nordland” ja “Nederland”, mille võitlejad olid Skandinaavia maadest ja Hollandist pärit kommunismivastased vabatahtlikud.
Punaarmee 14. jaanuari rünnak oli ette valmistatud juba novembris 1943, ja selle eesmärk oli purustada Leningradi piiramisrõngas, hävitada Saksa 18. armee ning vallutada Eesti. Rünnak algas võimsa ettevalmistustulega, millele järgnesid massiivsed pealetungid eri suundades. Kuigi Narvat ei suudetud Nõukogude vägede poolt ümber piirata, kandis 18. armee raskeid kaotusi, kaotades suure hulga mehi ja varustust.
Saksa vägede taandumine Narva suunas oli kiire ja korratu. Taganejate seas valitses segadus, ja massid liikusid Narva poole ilma keskse juhtimiseta. Sõdurite seas valitses suur meestepuudus, ja osad neist olid sunnitud taganema ilma relvadeta. Taganevate üksuste seas olid ka Eesti idapataljonid, kes mängisid olulist rolli sakslaste taganemise julgestamisel, eriti Novgorodi piiramisrõngast väljumisel. Nende hulgas olid Alfons Rebase ja Georg Soodeni pataljonid, kes mitu korda kriitilises olukorras suutsid Punaarmee rünnakut tõkestada, võimaldamaks sakslastel lõksu jäämata taanduda.
Pärast raskeid taganemisi jõudsid põgenevad Saksa sõdurid Narva, kus moodustus korratu inimmass. Sõjavägi oli kaotanud struktuuri, ja paljudel puudusid relvad. Põgenenud üksused suundusid läände mööda Narva maanteed, otsides teed Berliini, Königsbergi või mõnele muule sihtkohale. Saksa vägede juhtimine oli segaduses, kuid reeturliku käitumise eest karistati sellegipoolest karmilt. Väegrupi “Nord” juhataja kohal vahetas kindral Georg von Küchleri välja kindral Walter Model, ja taganevaid ohvitsere ja sõdureid saadeti tagasi rindele või saadeti “sõduri au verega puhtaks pesema”.
Läbimurde tagajärjed olid kohutavad. Kes sai, see põgenes. Juhtimine lakkas olemast, mille tagajärjel mass valgus ikka lõuna-lääne suunas, niikaua kui see “segadus-sigadus” peatati Narva jõe üldjoonel. Algul ei aidanud ka Narva jõgi. Korratult taganevad üksused kasutasid taganemiseks lääne suunda, mõned isegi püüdsid niimoodi välja jõuda “Vaterlandi”. Suurt taganemist-põgenemist ruineerisid omalt poolt ja omamoodi tugev pakane ja sügav lumi. Nagu mulle seletati, olla kõik Virumaa teed olnud äärmiselt koormatud igasuguste vooride ja muude transpordivahenditega. Raskemaid relvi olla väga harva näha olnud. Oli aga silma paistnud hulgaliselt Venemaalt vooridega kaasa toodud “Katjuušasid”. Peale nende veel hulgaliselt mööblitükke ja muud tavaari, mida sõdimiseks ei saanud kasutada. Ei pääsenud sellest segadusest mööda ka Võrumaa. Võru linn oli järjest koormatud kõiksuguste vooride ja muu transpordiga. Linna turuplats oli pidevalt “okupeeritud” — seda kasutati lühemateks peatusteks, kust siis siirduti edasi Riia—Pihkva kiviteele ja sealt edasi Riia poole. Muidugi olid ka siin suureks tüliks “Katjušad” (s.o Saksa vägedega koos põgenenud naisterahvad). Olid räpased ja pesemata ning käisid tülitamas linnaelanikke, norides neilt toitu ja riideid.
Ernst Johann Lübik
Eestis hakati Punaarmee lähenedes mõtlema mobilisatsiooni väljakuulutamisele, need plaanid ei leevendanud aga vahetult Narva rinde ees seisvat ohtu. Eesti sõduritest tuli moodustada uusi üksusi, neid varustada ja relvastada, mis nõudis aega. Koos Walter Modeliga saabus Eestisse endine Eesti kaitseväe kindral Voldemar Riiberg, kelle juhtumisel hakati ette valmistama Peipsi kaitsejoont. Kuid olukord jäi äärmiselt keeruliseks, kuna Punaarmee oli lõhkunud Leningradi piiramisrõnga ning järgmine suur lahing ootas ees Narva rindel.
