Venemaa jätkab Ukrainas rünnakuid seninägematu intensiivsusega, kuid rinde tegelik dünaamika näitab üha selgemalt Moskva jaoks süvenevat kriisi. Tegemist ei ole klassikalise patiseisuga, kus mõlemad pooled lihtsalt hoiavad positsioone, vaid olukorraga, kus Venemaa suunab rindele endiselt tohutu hulga elavjõudu ja tulejõudu, kuid Ukraina suudab valdava enamiku rünnakutest enne nende operatiivse läbimurde saavutamist peatada. Venemaa kaotused ulatuvad hinnanguliselt kümnete tuhandeteni kuus, samal ajal kui territoriaalne edenemine on jäänud marginaalseks. See suhe on strateegiliselt oluline: Moskva ei suuda enam muuta suuremat inimeste ja tehnika hulka proportsionaalseks territoriaalseks tulemuseks.
Rindeolukorra keskne tunnus ongi muutunud kulutõhususe suhe. Venemaa jätkab peaaegu masinliku järjekindlusega rünnakuid, kuid Ukraina kaitsesüsteem on muutunud järjest sügavamaks ja hajutatumaks. Droonide, suurtükiväe, luure ja side kombinatsioon tähendab, et Venemaa üksustel on üha raskem jõuda isegi lähimate Ukraina kaitsepositsioonideni. Kui Vene väed suudavad mõnes lõigus edasi liikuda, on tegemist enamasti aeglase infiltreerumise ja üksikute positsioonide hõivamisega, mitte manöövriga, mis võiks kaasa tuua kogu kaitsesektori kokkuvarisemise. See erinevus on otsustava tähtsusega.
Donbassi põhjaosas jätkub Venemaa surve Slovjanski ja Kramatorski suunas, kuid edenemine on aeglane. Lõmani piirkonnas ei ole Moskva viimase nädala jooksul saavutanud olulist edu ning ka Slovjanski suunal on edenemine piirdunud väikeste sammudega. Mida lähemale Venemaa väed jõuavad linnastunud ja parema kattega aladele, seda raskemaks muutub nende edasiliikumine. Ukraina kaitse tugevus ei seisne siin üksnes kindlustustes, vaid kogu lahinguvälja muutunud iseloomus: metsad, hoonestatud alad ja muu looduslik kate võimaldavad kaitsjatel hajuda, samal ajal kui avatud maastikul liikuvad ründajad jäävad droonide ja suurtükiväe pideva vaatluse alla.
Kostjantõnivka ümbruses on olukord Venemaa jaoks mõnevõrra soodsam, sest Moskva on suutnud järk-järgult laiendada oma kohalolekut linna lähialadel ja Tšassiv Jari piirkonnas. Samas ei ole ka siin toimunud läbimurret, mis muudaks kogu Donbassi kaitsesüsteemi. Venemaa jätkab surve avaldamist nii Kostjantõnivka kui ka Dobropillja suunal, kasutades seejuures üha suuremaid rünnakurühmi. Need rünnakud muutuvad aga Ukraina drooniseire tõttu järjest haavatavamaks juba enne nende jõudmist otsese lahingukontaktini. Suurema hulga sõdurite koondamine ei tähenda enam automaatselt suuremat rünnakujõudu, sest koondumine ise võib muutuda sihtmärgiks.
Dobropillja suunal on Moskva püüdnud saavutada edu infiltreerumise ja massilisemate mehhaniseeritud rünnakute teel, kuid tulemused on tagasihoidlikud. Vene probleem on ikka sama: isegi kui ründajatel õnnestub tungida mõne kilomeetri sügavusele, ei tähenda see, et nad suudaksid sinna rajada toimiva ja varustatava sillapea. Ukraina droonivõrk muudab lahinguvälja pidevaks hävitustsooniks, kus nähtav liikumine toob väga kiiresti kaasa vastutule.
Põhja pool on Moskva jätkanud surve hoidmist Sumõ ja Harkivi piirkonnas. Sumõ rindel on Venemaa saavutanud üksnes vähest edu ning Harkivi suunal jätkuvad korduvad rünnakud, mille üheks eesmärgiks on hoida Ukraina vägesid seotud ja takistada nende ümberpaigutamist Donbassi. Venemaa suutlikkus säilitada seal rünnakute regulaarne tempo tuleneb eelkõige Belgorodi lähedusest, mis võimaldab lühendada logistilist ahelat. See ei ole aga seni toonud kaasa operatiivset läbimurret.
Harkivi ja Sumõ kogemus varasematest aastatest näitab ka, miks oleks Venemaal praeguses olukorras keeruline avada uus suur põhjapoolne rinne. Ukraina piirialadel on ulatuslikult asustatud piirkonnad ja metsad, mis pakuvad kaitsjatele varjet ning muudavad suuremate jõudude liikumise raskeks. Selline rünnak nõuaks Moskvalt märkimisväärsete jõudude ümberpaigutamist, kuid selle sõjaline potentsiaalne tasu oleks ebaselge. Seetõttu on põhjapoolse surve praegune tähtsus eeskätt Ukraina tähelepanu ja jõudude sidumises.
Kupjanski piirkonnas on Venemaa suutnud saavutada mõningast lokaalset edu, sealhulgas tugevdada oma positsioone Kupjanski-Vuzlovõi lähistel ning jätkata infiltreerumiskatseid linnas. Samal ajal muutub Ukraina vägede jaoks Oskili idakaldal asuva sillapea hoidmine üha kulukamaks. Territooriumi hoidmine ei ole tänapäeva sõjas eesmärk omaette, kui selle kaitsmine nõuab ebaproportsionaalselt palju ressursse. Ukraina juhtkonna senine käitumine viitab järjest enam valmisolekule loobuda positsioonidest, mida on keeruline mõistliku hinnaga kaitsta.
Lõunarindel on Venemaa surve jätkunud Huljaipole ümbruses, kuid ka seal on edasiliikumine aeglustunud. Velõka Novosilka langemine võimaldas Moskval algselt liikuda läbi avatud maastiku, kuid mida kaugemale Vene väed oma lähimatest logistilistest keskustest jõudsid, seda enam hakkasid probleemid varustuse ja rünnakute toetamisega piirama nende tempot. Ukraina vasturünnakud Vovtša ja Mokri Jali jõgede piirkonnas on aidanud takistada Venemaa edasitungi ning Moskva surve Huljaipole suunal on sisuliselt pidurdunud.
Zaporižžja oblasti eripära on avatud stepimaastik, mis teeb mõlema poole manööverdamise raskeks. Samal ajal võimaldab Ukraina järjest tihedam drooni- ja õhutõrjevõrgustik tekitada lühikesi kohaliku ülekaalu perioode, mida saab kasutada piiratud vastulöökideks. Samal ajal süvendab Ukraina löökide mõju Aasovi ranniku kaudu kulgevatele varustusteedele kogu piirkonna logistilisi probleeme.
Hersoni rindel ei ole maismaal toimunud olulisi muutusi. Küll aga suureneb Ukraina surve Dnepri idakaldal asuvatele Vene positsioonidele ning Hersoni oblastis asuvate Vene vägede logistiline haavatavus kasvab. Sealne geograafia on Venemaa jaoks ebasoodne, sest Dnepri, Krimmi kanali ja Aasovi suuna vahel paiknevad Vene üksused sõltuvad piiratud arvust varustusühendustest. Ukraina kesk- ja kaugmaa löögivõime tugevnemine muudab selle sõltuvuse järjest olulisemaks.
Kõige suurem muutus ei toimu siiski rindejoonel, vaid selle taga. Ukraina jätkuv süvalöögikampaania Venemaa territooriumil on muutunud sõja üheks olulisemaks strateegiliseks komponendiks. Ukraina droonid jõuavad järjest kaugemale Venemaa territooriumile ning löögid tabavad kütusetöötlemist, ladusid, logistikasõlmi ja sõjalise tarneahela eri osi. See sunnib Moskvat hajutama oma õhutõrjet ja kulutama üha rohkem ressursse objektide kaitsmisele, mida varem võis pidada rindeulatusest puutumatuks.
Eriti oluline on Venemaa naftatöötlemise ja logistika kahjustamine. Kui märkimisväärne osa rafineerimisvõimsusest on ajutiselt rivist väljas, tekib Moskvale probleem, mida ei saa lahendada lihtsalt uute sõdurite rindele saatmisega. Kütuse puudujääk mõjutab transpordi, sõjatööstuse ja sõjaväe logistikat samaaegselt. Samuti on Ukraina rünnakud sundinud Venemaad kaitsma üha suuremat hulka tsiviil- ja sõjalisi objekte, mis muudab niigi pingestatud õhutõrjevõrgu veelgi hõredamaks.
See on Venemaa jaoks oluline süsteemne probleem. Iga üksik droon ei pea sihtmärgini jõudma selleks, et rünnak oleks edukas. Piisab sellest, kui kaitsesüsteemi ülekoormamiseks tuleb kulutada kümneid või sadu kallimaid rakette, paigutada ümber õhutõrjeüksusi ja hoida lennuväljade ning tööstusobjektide ümbruses täiendavaid julgestusüksusi. Sõja majanduslik loogika hakkab seetõttu üha enam töötama Moskva kahjuks.
Samal ajal jätkab Venemaa Ukraina energiataristu vastu ulatuslikke raketi- ja droonirünnakuid. Ballistilised raketid on jätkuvalt Moskva üks väheseid valdkondi, kus tal on säilinud märkimisväärne löögivõime. Ukraina õhutõrjerakettide varude piiratus muudab selle eriti tõsiseks probleemiks. Seetõttu on Ukraina jaoks strateegiliselt oluline mitte üksnes suurendada olemasolevate õhutõrjesüsteemide hulka, vaid luua kihiline kaitse, mis kasutaks kallite ballistiliste sihtmärkide vastu võimalikult palju odavamaid ja kohalikult toodetavaid lahendusi.
Õhutõrje areng muutub sõja järgmises faasis tõenäoliselt sama oluliseks kui suurtükivägi oli sõja varasemates etappides. Venemaa arendab oma droonide kasutamist, sealhulgas kiiremaid reaktiivmootoriga platvorme ja elektroonilise sõja vahendeid. Ukraina peab samal ajal suurendama odavate püüdurdroonide, automaatsete õhutõrjesüsteemide, elektroonilise sõja ning klassikaliste õhutõrjerakettide kombinatsiooni. See ei ole enam üksikute relvasüsteemide, vaid kogu õhuruumi kaitsmise süsteemi küsimus.
Teine oluline areng õhusõjas on Venemaa lennuväebaaside kasvav haavatavus Ukraina droonirünnakutele. Kui Moskva peab oma lennukeid järjest kaugemale rindelt viima, suureneb nende lennuaeg, kütusekulu, hooldusvajadus ja meeskondade koormus. Samuti piirab see Vene lennuväe suutlikkust kasutada oma peamist eelist – suurt tegevusraadiust. Ukraina jaoks on eriti oluline Venemaa juhitavate pommide kasutamise piiramine, sest need on põhjustanud olulise osa Ukraina sõjalistest ja tsiviilkaotustest.
Kogu sõja üldpilt viitab seega järjest selgemale paradoksile. Venemaa suudab endiselt tekitada tohutut hävingut, värvata uusi sõdureid, toota rakette ja korraldada iga päev arvukalt rünnakuid. Kuid sellest ei ole enam automaatselt võimalik tuletada sõjalist võitu. Moskva suurim probleem on, et tema jõupingutuste kasv ei anna enam proportsionaalset tulemust. Vastupidi: suurem rünnakute arv tähendab järjest suuremaid kaotusi, samal ajal kui Ukraina kaitsevõime ja süvalöögivõime arenevad edasi.
See ei tähenda, et Ukraina olukord oleks lihtne või et sõja lõpp oleks vältimatu. Ukraina kannatab samuti inimkaotuste, laskemoona-, õhutõrje- ja mobilisatsiooniprobleemide all ning Venemaal on endiselt suur inim- ja tööstusressurss. Moskva võib jätkata sõda veel kaua, kui tema ühiskond ja majandus suudavad senise hinnaga kohaneda. Kuid senine areng ei anna alust eeldada, et üksnes täiendavate Vene vägede rindele saatmine võiks lahendada Moskva põhiprobleemi. Iga kuu, mil Ukraina suudab säilitada oma kaitseliinid, suurendada droonide ja rakettide tootmist, parandada õhutõrjet ning rünnata Venemaa logistilist ja tööstuslikku taristut, muudab jõudude pikaajalist tasakaalu Ukraina kasuks.
