7. oktoobril tegi Riigikogu Eesti–Iisraeli parlamendirühm avalduse Hamasi Iisraeli-vastase terrorirünnaku teise aastapäeva puhul, kus avaldatakse toetust Iisraeli sõjategevusele ja kättemaksuaktsioonidele Gaza sektoris. Parlamendirühma pressiteade sisaldab sõnavõtte, milles kiidetakse heaks Iisraeli tegevus, mis on toonud kaasa kümneid tuhandeid tsiviilohvreid.
Avalduses tsiteeritakse teiste seas parlamendirühma liiget, pikaaegset Iisraeli toetajat ja erakonna Isamaa eestseisusse kuuluvat Riina Solmanit, kelle sõnul on isegi lasteaedade ja haiglate pommitamine vajalik, hävitamaks väidetavalt nende all tunnelites peituvad terroristid. Solmani sõnul oli Hamasi rajatud sõjaline taristu ja tunnelivõrk Gazas ulatuslik – hinnanguliselt ligi 500 kilomeetrit – ning ehitatud „haiglate, koolide ja lasteaedade alla, osaliselt ka Euroopa maksumaksja raha eest“.
Pressiteates tsiteeritakse Solmanit otseselt: „Need rajatised tuli kahjutuks teha tsiviilelanike kaitseks, ent sellele on järgnenud peamiselt süüdistused. Kuidas peab riik oma rahva kaitseks käituma?“
Solmani väide 500 kilomeetri pikkusest tunnelivõrgust põhineb Iisraeli armee ühepoolsetel väidetel, mida on tsiteerinud näiteks CNN. Sõltumatud rahvusvahelised uurijad ei ole aga seda arvu kinnitanud ning osa analüüse on viidanud, et tunnelivõrgu ulatus võib olla eksitavalt liialdatud ning et paljud tunnelid võivad olla mittesõjalised rajatised. Näiteks on Iisrael tõenditeta väitnud, et Gaza suurim haigla Al-Shifa olevat enne selle hävitamist olnud Hamasi „peamine juhtimiskeskus“ ja et selle all asunud ulatuslik tunnelivõrk.
Maailma Terviseorganisatsiooni raportite kohaselt on 94% Gaza haiglatest kas kahjustatud või hävinud vähemalt osaliselt. Rahvusvaheline humanitaarõigus keelab meditsiiniasutuste ründamise, kui neid ei kasutata otseselt sõjalistel eesmärkidel. Isegi siis, kui sõjaline taristu paikneb tsiviilobjektide läheduses, on seda ründaval riigil kohustus tagada proportsionaalsus ja ettevaatus, et vältida tsiviilelanike hukkumist.
Sarnast õigustust – vajadust hävitada terroristid igal juhul, tsiviilelanike eludest sõltumata – kasutas ka Venemaa 2004. aastal Beslani pantvangikriisi ajal, mil julgeolekujõudude rünnak tõi kaasa üle 300 tsiviilisiku, sealhulgas 186 lapse hukkumise. Mõlemal juhul tekib küsimus, kuivõrd võib riik enesekaitse nimel riskida tsiviilelanike eludega ning kas „terroristide hävitamine iga hinna eest“ võib õigustada massilisi tapatalguid.
