Sõjaline tasakaal on Vene vägede järkjärgulise kulumise tõttu endiselt nihkumas Ukraina kasuks. Vene väed jätkavad sellegipoolest rünnakuid mitmel suunal ning nende surve on eriti tugev Donbassi põhiosas, kuid saavutatud tulemus on väike võrreldes kasutatud jõu ja kantud kaotustega. Ukraina kaitse toimib järjest enam sügavuti: üksikute positsioonide kaotamine ei tähenda automaatselt kaitsesüsteemi lagunemist, sest peamine võitlus toimub nüüd droonide, suurtükkide, luure ja logistika laiemas mõjutsoonis. Seetõttu on oluline vaadata mitte üksikuid kilomeetreid kaardil, vaid seda, kui kiiresti suudab kumbki pool oma jõude lahinguväljal koondada, varustada ja asendada.
Põhjas on olukord jäänud suhteliselt stabiilseks. Sumõ piirkonnas jätkuvad Venemaa väikesed infiltratsioonid ja surve Ukraina piiriäärsetele aladele, kuid need ei ole kujunenud suuremaks operatsiooniks. Vene üksused on endiselt sunnitud tegutsema Ukraina droonide pideva jälgimise all ning isegi näiliselt tagalas paiknevad liikumiskoridorid on muutunud ohtlikuks. Harkivi piirkonnas ei ole samuti toimunud olulist territoriaalset muutust. Venemaa hoiab survet, kuid tema tegevuse peamine tulemus on Ukraina vägede sidumine, mitte tegelik edenemine. See tähendab, et põhjatiivalt ei paista praegu kujunevat uut strateegilist kriisi, kuigi sealne surve sunnib Ukrainat hoidma reserve ja õhutõrjet valmisolekus.
Kupjanski piirkonnas on võitlus jätkunud ning Venemaa püüab endiselt survestada Ukraina positsioone Oskili jõe ümbruses. Ukraina kaitsjad säilitavad kontrolli suurema osa piirkonna üle ning Vene infiltratsioonid ei ole suutnud kaasa tuua laiemat läbimurret. Kupjanski tähtsus seisneb eelkõige selle asukohas suure logistika- ja ühendussõlmena, mistõttu Moskva jätkuv surve on arusaadav ka vaatamata tagasihoidlikele tulemustele. Samal ajal muudab Ukraina droonide ulatus ja Oskili jõe äärne maastik Venemaa üksuste varustamise keeruliseks ning iga täiendav edenemine nõuab ebaproportsionaalselt palju ressursse.
Lõmani suunal on Vene vägede edenemine samuti aeglane ning Ukraina III korpuse kaitse püsib. Venemaa püüab jätkuvalt laiendada oma sillapäid ja survestada kaitseliini Siverski Donetsi jõe ümbruses, kuid senine tempo ei ole toonud kaasa otsustavat läbimurret Lõmani suunas. Slovjanski teljel on olnud piiratud edenemist, kuid üldpilt ei ole muutunud. Ukraina väed on järk-järgult kohandanud oma paiknemist sügavamale ning kasutavad looduslikke ja rajatud kaitsepositsioone koos suure tihedusega drooniseirega. Selle tulemusena on Venemaa sunnitud kulutama väga palju jõudu selleks, et saavutada vaid aeglane edasiliikumine.
Kostjantõnivka piirkond on endiselt üks sõja kõige raskemaid lõike. Vene väed jätkavad infiltreerumist linna ja selle ümbrusse ning on suutnud laiendada oma kohalolekut mõnes sektoris, kuid see ei ole muutunud kontrolli kehtestamiseks kogu linna üle. Ukraina suudab Vene üksusi järjest tuvastada ja hävitada ning kasutab selleks droone, suurtükiväge ja õhurünnakuid. Kostjantõnivka puhul on eriline tähtsus linnakeskkonnal ja betoonhoonestusel, mis annab kaitsjatele võimaluse säilitada vastupanu ka olukorras, kus eesliin hakkab geograafiliselt nende suunas nihkuma. Vene vägede jaoks tähendab see, et iga täiendav samm linna sügavusse nõuab senisest suuremat logistilist ja tuletoetuse võimekust.
Pokrovski ja Dobropillja telg on hetkel Moskva peamine survepunkt. Vene väed on suutnud oma kontrolli laiendada Rodõnske ümbruses ja jätkavad rünnakuid Hrõšõne ning teiste piirkonna asulate suunas, kuid edenemine on jäänud aeglaseks. Samal ajal on Ukraina säilitanud võime rünnata Vene varustusliine ning osa rindealast jääb endiselt sellisesse olukorda, kus kaardil märgitud kontroll ei tähenda tegelikku julgeolekut. Venemaa püüab kasutada väikseid infiltreerumisrühmi ja aeg-ajalt ka suuremaid mehhaniseeritud rünnakuid, kuid nende koondumine muudab nad Ukraina droonidele veelgi nähtavamaks. Senine areng ei viita sellele, et Pokrovski piirkonna Venemaa jaoks vajalik operatiivne läbimurre oleks lähedal.
Lõunarindel jätkub Ukraina vasturünnakute surve Vovtša ja Mokri Jali jõgede ümbruses, samal ajal kui Venemaa üritab Huljaipole piirkonnas oma positsioone säilitada ja järk-järgult lääne poole nihutada. Maastik soosib siin kaitset vähem kui Donbassi linnastunud piirkondades, mistõttu on mõlemale poolele liikumine väga keeruline. Venemaa jaoks on probleemiks logistika: mida kaugemale üksused oma tugialadest liiguvad, seda raskem on tagada neile pidev varustus ja tuletoetus. Ukraina jaoks omakorda tähendab avatud maastik, et iga aktiivsem edasiliikumine nõuab tugevat drooni- ja õhutõrjetoetust. Selle tõttu on lõunasuuna areng olnud aeglasem kui Moskva varasemad territoriaalsed edusammud eeldada lubasid.
Hersoni piirkonnas ei ole toimunud olulist muutust rindejoonel, kuid Venemaa jätkab droonirünnakuid tsiviilelanike vastu. Samal ajal suureneb Ukraina surve okupeeritud alade logistika- ja sõjalisele taristule. Krimmi olukord muutub järk-järgult Venemaa jaoks ebamugavamaks, sest Ukraina kaug- ja keskmaa löögid ohustavad elektrivarustust, sõjalisi rajatisi, sadamaid ja muid logistilisi sõlmi. See ei tähenda veel poolsaare vahetut sõjalist kokkuvarisemist, kuid vähendab samm-sammult selle väärtust Venemaa jaoks ning suurendab okupatsiooni ülalpidamise hinda.
Kõige olulisem areng toimub sel nädalal siiski rinde taga. Ukraina süva- ja keskmaa löögid on muutunud Vene sõjapidamise jaoks järjest suuremaks probleemiks. Rünnakud tabavad naftatöötlemist, ladusid, tööstusettevõtteid, raudteeühendusi, õhutõrjesüsteeme ja muid logistiliselt olulisi objekte. Eriti märkimisväärne on rünnakute mõju Venemaa naftaekspordi taristule: kui töötlemis- ja ekspordivõimsus langeb korraga, hakkab Moskva kaotama nii toodangut kui ka võimalust seda tõhusalt turundada. Sama tähtis on õhutõrje järkjärguline kulutamine. Iga hävitatud radar või raketiheitja tähendab, et järgnevad droonirünnakud kujunevad tõenäolisemalt edukaks.
See areng on muutmas sõja logistilist mõõdet. Ukraina rünnakud teedele, sildadele, raudteele, kütusehoidlatesse ja sõjalistesse ladudesse sunnivad Venemaad kasutama pikemaid ja vähem tõhusaid marsruute. Isegi siis, kui Moskva suudab osa kahjustatud infrastruktuurist kiiresti taastada, suureneb ülejäänud võrgustiku koormus. Transpordivõimekus koosneb lisaks veoautodele ka kütusest, juhtidest, remondist, raudteevõrgust ja turvalistest teekondadest. Kui neid kõiki tuleb samal ajal rohkem kaitsta ja ümber korraldada, väheneb rinde varustatus isegi kui üldine tööstustoodang püsib kõrge.
Venemaa jätkab samal ajal Ukraina energiataristu vastu ulatuslikke raketi- ja droonirünnakuid. Nende rünnakute mõju tsiviilelanikele on tõsine, kuid seni ei ole need suutnud muuta Ukraina sõjalist ega poliitilist tahet. Ukraina on aastaid ehitanud üles hajutatud tootmist, varutoitesüsteeme ja parandamise võimekust ning Venemaa ei ole suutnud saavutada olukorda, kus energia hävitamise kaudu sunnitaks Kiiev sõjast loobuma. Samas on Ukraina õhutõrjerakettide varud endiselt piiratud ning Moskva suutlikkust korraldada suuri ballistiliste rakettide salvosid ei tohi alahinnata.
Õhudomeenis on Ukraina suutlikkus Venemaa lennukeid ohustada järk-järgult kasvanud. Rünnakud lennuväljadele, droonid ja õhutõrje koostöö sunnivad Venemaa lennuväge tegutsema ettevaatlikumalt ning järjest kaugemalt. Ukraina jaoks on oluline Euroopa päritolu hävituslennukite ja pikamaa õhk-õhk rakettide kasutuselevõtt, mis võiks muuta Vene juhitavate pommide kasutamise veelgi riskantsemaks. Praegu ei ole see veel muutnud õhuülekaalu täielikult Ukraina kasuks, kuid Venemaa ei saa enam eeldada, et tema lennuvägi võib tegutseda ilma kasvava riskita.
Mustal merel muutub laevaliiklus üha ebaturvalisemaks. Ukraina droonid piiravad Vene sõjalaevade tegevusvabadust ning Venemaa rünnakud tsiviillaevandusele ohustavad omakorda kogu piirkonna logistikat. Euroopa riigid on hakanud järjest aktiivsemalt Vene varilaevastiku laevu peatama, kuid need meetmed ei ole veel proportsioonis probleemi suurusega. Ukraina kogemus näitab seejuures üha selgemalt, et meredroonid võimaldavad suhteliselt väikeste kuludega kujundada merealade turvalisust viisil, mida mereväed ei ole varem pidanud arvestama.
Side ja elektrooniline sõjapidamine muutuvad sama tähtsaks kui tulejõud ise. Venemaa püüab üles ehitada oma satelliitside alternatiivi ning laiendada droonide võrgustatud juhtimist, samal ajal kui Ukraina otsib uusi võimalusi Venemaa segamise ja seirevõimekuse vältimiseks. See võidujooks tähendab, et tulevase lahinguvälja keskne küsimus ei ole ainult see, kummal on rohkem droone, vaid kummal on parem ülevaade lahinguruumist ja suutlikkus ühendada luure, side, tulejuhtimine ja liikumine üheks toimivaks süsteemiks. Ukraina viimaste kuude edu näitab, et selles valdkonnas on kvaliteedil sageli suurem tähtsus kui puhtal arvul.
Praegust olukorda ei ole õige nimetada patiseisuks. Rindejoon liigub vähe, kuid sõja tegelik tasakaal muutub iga nädalaga: Venemaa püüab edasi liikuda suure hulga inimeste, tulejõu ja tehnika hinnaga, Ukraina aga püüab vähendada nende ressursside jõudmist lahinguväljale üldse. See on aeglane protsess, kuid just selle protsessi tulemus määrab, kas Moskva suudab veel kunagi saavutada operatiivse läbimurde või muutub tema praegune sõjakäik üha kallimaks viisiks omaenda sõjalise võimekuse hävitamiseks.
