Siseminister Lauri Läänemets kinnitas esmaspäeval Riigikogus, et ekspertiisid ei tuvastanud Lihula monumendi koopialt natsionaalsotsialistlikku sümboolikat. Vastates Riigikogu liikmete küsimustele, märkis ta, et semiootiline ja ajalooline ekspertiis viidi läbi politsei tellimusel, kuid kumbki hinnang ei leidnud alust sümboolika keelustamiseks.
Ekspertiisi tulemusi puudutav arupärimine tõusis päevakorda esmaspäeval ning ERK esindaja Jaak Valge esitas siseministrile küsimusi monumendi konfiskeerimise õiguslike ja semiootiliste aluste kohta. Läänemets selgitas, et ekspertiisid telliti juba septembris ning vastavalt seadusele toimetatakse kuju saatuse osas edasi ainult juhul, kui selle omanik on tuvastatud. “Kui keegi tunnistab selle kivi enda omaks ja pöördub politsei poole, siis politsei vastavalt seadusele käitub,” sõnas Läänemets.
Lihula monumendi koopia konfiskeerimine leidis aset 1. septembril, kui plaaniti püstitada kuju eramaale Lihulas. Monumendi originaal eemaldati valitsuse korraldusel 2004. aastal Lihula kalmistult. Uus mälestusmärk oli kavandatud tähistamaks Eesti kaitselahingute 80. aastapäeva, austades Eesti sõdureid, kes võitlesid Nõukogude okupatsiooni vastu.
Politsei kahtlustas, et kuju koopial võis olla kujutatud keelatud sümboolikat, mis tõi kaasa monumendi arestimise. Sellele järgnes semiootilise ja ajaloolise ekspertiisi tellimine, mida viisid läbi Eesti Mälu Instituut ja Tartu Ülikooli semiootika rakenduskeskus.
Siseminister Läänemets kinnitas, et ekspertiisi tulemused näitavad selgelt, et keelatud sümboolikat samba koopial ei leitud. Ta lisas, et kuju saatuse määrab edasine õiguslik menetlus, kuid rõhutas, et monument pole antud hetkel veel omanikule tagastatud, kuna selle omanikku ei ole tuvastatud. Samuti toonitas minister, et politsei toimis konfiskeerimise hetkel vastavalt kehtivatele seadustele ja keegi ei ole kuju vabastamiseks veel ametlikult politseiga ühendust võtnud.
Riigikogu liige Jaak Valge rõhutas oma arupärimises, et Eesti ajaloos on olnud olukordi, kus Saksa mundris võidelnud Eesti sõdurid ei olnud natsionaalsotsialismi toetajad, vaid vastupidi, võitlesid Nõukogude võimu vastu ja Eesti iseseisvuse taastamise nimel. “Eesti sõduritel ei olnud valikut, missuguses mundris võidelda,” märkis Valge, viidates sellele, et Nõukogude okupatsiooni vastu võitlemiseks peeti vajalikuks liituda Saksa relvajõududega. Ta viitas ka sellele, et Soomes ja Lätis on sarnased mälestusmärgid säilinud ilma sellise vastuseisuta.
Valge küsis lisaks, kuidas suhestub Lihula monumendi arestimine pronkssõduriga, mis asub Kaitseväe kalmistul ja millel on selgelt kujutatud punasümboolika. Läänemets vastas, et pronkssõdur on riiklikult hallatud mälestusmärk, mille paigaldamine on seaduslikult reguleeritud.
Lihula monumendi küsimus tõstatab taas olulisi teemasid Eesti ajaloo ja selle keeruliste lehekülgede tõlgendamise üle. 1944. aastal, kui Eesti oli okupeeritud Nõukogude Liidu poolt, kutsus Eesti Vabariigi viimane peaminister Jüri Uluots rahvast üles võitlema Nõukogude okupatsiooni vastu, toetades Saksa armee mobilisatsiooni. Siseminister Läänemetsa erakonnakaaslane August Rei rõhutas samuti 1944. aastal, et kui Eesti ei näita vastupanutahet, võib riik igaveseks kaotada iseseisvuse.
