2020. aastal avastati Sillamäe linnasüdamest Kesk tänava uuendustööde käigus ammu unustatud külakalmistu. Üle 400 aasta oli see paik vaikinud. Päästekaevamiste käigus tõid arheoloogid päevavalgele 118 matust, nende seas ka üks haud, mis äratab küsimuse: kas oleme siinses pinnases leidnud vahetu tunnistuse Liivi sõja aegsetest moskoviitide vägivallaaktidest?

Ühest hauast leiti kõrvuti sängitatuna kaks inimest – 30–40-aastane mees ja 17–25-aastane naine. Mõlemad puusärkides, kristliku kombe kohaselt peaga läände. Luustikel ilmnesid selged vägivalla tundemärgid: noore naise ja täiskasvanud mehe koljudel avastati terariistadega löödud surmavad haavad. Haavad olid piisavalt tõsised, et need ei jätnud ellujäämiseks võimalust. Tõendid viitavad seega vägivaldsele tapmisele.

Arheoloog ja bioarheoloog Martin Malve kirjeldas ajakirjas Horisont detailselt leide: mehe koljul kolm mõõgatera lõiget, kõik läbivad ja fataalsed. Lõiked viitavad oskuslikule, kuid metsikule kallaletungile – teda oli armutult mõõgaga löödud külje pealt otse näkku. Rünnak oli isiklik ja halastamatu. Naise koljultki leiti sarnaseid jälgi, mis tähendab vaid üht: ta oli samuti sihilik ohver.

Kuid kes võisid olla need tapjad? Ja millal see juhtus?

Kalmistu dateering viitab varauusajale, mil Eesti pinnal lõõmas üks verisemaid konflikte meie ajaloos: Liivi sõda (1558–1583). Just sel ajal, 1558. aastal, alustas Moskva tsaar Ivan IV – tuntud kui Ivan Julm – laastavat sissetungi Eestisse. Ta ei toonud valgust ega korda, vaid tuld ja mõõka. Linnu põletati, talusid rüüstati, inimesi tapeti, külasid hävitati tervikuna. Ida-Eesti oli esimeste seas, kes kannatasid selle genotsiidilaadse massimõrva all. Kas see Sillamäe kalmistu ühishaud võiks olla just selle terrori vahetu tagajärg?

Me ei saa seda täna kindlalt öelda, kuid kahtlused on tugevad. Arheoloogiline materjal viitab kiirele, vägivaldsele surmale, samas kui esemed – pitsatsõrmused, vööhaak – räägivad inimestest, kes kuulusid võib-olla kohalikku talurahva eliiti või koguni väikekodanlusse. Võib-olla osutasid nad sissetungijatele vastupanu? Kas neid sidus armastus, veri või vastuhakk? Ja kes olid nende tapjad? Vastused jäävad mineviku hämarusse peitu. Aga kui panna kokku ajastuline taust, haavade iseloom, asukoht ja matusetava, siis hakkab joonistuma tõsiseltvõetav hüpotees – et need kaks inimest võisid olla ohvrid tsaaririigi vägede rünnakus Eesti aladel.

See leid on vaikne karje läbi sajandite. Karje, mis ütleb tänapäevani: meid tapeti. Mitte suures lahingus, mitte relvade võrdses kõlinal, vaid kiiresti, julmalt, võib-olla põgenedes, võib-olla vastu hakates. See karje kohustab meid meenutama, et vabadus ei ole meie rahvale kunagi kingitusena tulnud. See on tulnud läbi vere ja valu. Ja ka tänasel päeval peame olema valmis seda kaitsma.